|
||||
Nr 19 (577) Neljapäev, 23. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Kui paar aastat tagasi hakkasid Valgamaa Tõrva väikelinnas liikuma kuuldused haigla likvideerimisest, peeti seda esialgu kõlvatuks kõlakaks. Ei saa olla — aastakümneid oli linna ja ümberkaudsete valdade inimesi ootuspäraselt ravitud, haiglas kogenud arstid ning vajalikud ruumid olemas… Uskumatu, et sellele tahetakse lõpp teha. Kui aga Tõrvasse jõudsid Rootsist Eestisse kutsutud tervishoiuspetsialistid haiglat takseerima, oli põhjust arvata, et ärevaks tegevatel kuuldustel on paraku alust. Välismaisest komisjonist tulid Tõrva kaks isikut: üks oli erialalt arhitekt ja teine tutvustas end pedagoogina. Kohalikust tervishoiukorraldusest nad eriti ei huvitunud. Haigla ruumide kohta oli Rootsist tulnud arhitektil siiski sõnake öelda — palatite uksed olevat tema arvates kitsavõitu. See “avastus” oli üsna tüüpiline kogu komisjoni hinnanguis. Ajalehtedes refereeritud komisjoni järeldustes oli tähtsal kohal väide: teil on liiga palju seinu. Maakeelde ümberpanduna tähendab see, et Eestis olevat liiga palju haiglaid. Selle “leiutise” eest maksti riigikassast E. Nestori “juhitud” Sotsiaalministeeriumi vahendusel nondele “hommikumaa tarkadele” ligikaudu 5,5 miljonit krooni. Kui seda hüvitist kõrvutada Tõrva haigla sulgemiseelsete aastate eelarvega, siis piisanuks sellest rahast poolteiseks aastaks. Tollasele, praeguseks kukkunud valitsusele piisas komisjoni näpuviibutusest, et kiirkäivitada haiglate likvideerimise kampaania. Likvideeritavate haiglate hulgas oli Valgamaal mitte ainult väike Tõrva haigla, vaid ka uhiuus, euronõuetele täielikult vastav Valga haigla. Juba jõuti Võru haigla ümber nimetada Lõuna Haiglaks. See tähendanuks, et Valgamaa emad oleksid pidanud oma maimukesed ilmale tooma ajakohase uue haigla sünnitusosakonna asemel 90 versta kaugusel Võrus. Muust kaugeks ja kättesaamatuks tehtavast haiglaravist rääkimata. Uue aasta algul võimule asunud uus valitsus peatas tervishoiureformi tobedused, vähemalt osaliselt. Valga haigla ja veel mitmed likvideerimisele määratud haiglad jäid esialgu alles. Tõrva haigla jõuti siiski sulgeda. See juhtus 1. juulil 2001. Linna ja ümberkaudsete valdade ligikaudu 7500 inimese haiglaravivõimalus kaugenes tunduvalt. Kaugenes ja kallines suurenenud sõidukulude tõttu. Haiglapersonal koondati. Praeguseks on siiski üks arst saanud erialast tööd Tartus, teine Valgas, kolmas Abjas. Ligi paarkümmend inimest on töötud — sealhulgas ka kogenud arste. Mõndagi endisest tervishoiukorraldusest on Tõrva piirkonnas siiski suudetud säilitada. Polikliinikus võtab haigeid vastu kaks perearsti. Kord nädalas tuleb kohale kirurg Valgast. Tõrvaski on kogenud kirurg Ants Pruler, aga haigla likvideerimise tõttu ei ole tal kusagil opereerida. Endisest haigla köögist on saanud eakate ja puuetega inimeste supiköök. Hea seegi… Korras tervisega inimesele ei ole haigla kadumine mingi probleem. Statistika kohaselt viibib eestlane haiglas keskmiselt 9 päeva aastas. On neidki, kes elus ei ole kordagi haiglasse sattunud. Üsna arvukalt on siiski neid, ka Tõrva kandis, keda haigla likvideerimine vägagi häiris ja muretsema pani. Ka väikehaiglad loodi kunagi ikka vajaduse tõttu. See vajadus ei ole kuhugi kadunud, arusaamatul kombel on kadunud hoopis raha haigla ülalpidamiseks. Kuigi uue valitsuse tulekuga on mõne kuuga ka haiglareformis jõutud teha korrektiive, mõistetakse Tõrvas ja väikelinna ümbruskonnas, et haigla taastamine ei ole reaalne. Haigla siltki olevat kurvastusest Riiska järve uputatud. Mingi lootusekiirekene on siiski säilinud. Tõrva ja ümberkaudsete valdade puuetega inimeste organisatsiooni ühel talvisel koosolekul tõusetus kuuma küsimusena endise haigla asemele hooldusravihaigla loomine. Ruumid ja personal on ju olemas. Seda laadi haiglat on märksa odavam majandada. Tehtud ettepanekuga oli põhimõtteliselt päri ka maakonnaarst Sulev Lauk, kes sellel koosolekul viibis. Aprillikuus, kui linna eakate organisatsioon Eluratas kohalikku kalmistut korrastas, oli teepausi ajal taas kõneks vajadus hooldusravihaigla järele. Eakatel on ju haigusi rohkem. On rohkesti neidki tõbesid, mida saaks kodulähedases haiglas leevendada või koguni ravida. Mõnes lääneriigis käivad inimesed kodustki hooldushaiglas päevahooldust saamas. Oluline on seegi, et näiteks operatsioonijärgne järelravivõimalus hooldusravihaiglas võimaldaks vähendada akuuthaigla kalleid ravipäevi. Kohaliku haigla puudumine on Tõrva kandis tekitanud palju pahandust, isegi vägagi ohtlikke olukordi on ette tulnud. Iseloomulik on Arvo (56) juhtum, kes oli hiljuti kukkunud 2,5 meetri kõrguselt. Esialgu tundus, et vigastus ei olegi suur. Valu ei andnud siiski järele ja kiirabi viis mehe Valga haiglasse. Seal arvati pärast läbivaatust, et liiga varase õnnetusejärgse liikumisega on ta seadnud oma tervise ohtu. “Oleksid pidanud rahulikult lamama,” öeldi. “Juhusliku autoga sain koju, nüüd on mure, et jäängi invaliidiks, sest selgroos on tekkinud mõra,” kurdab mees. Heigi (72) murdis paar aastat tagasi käeluu, tütar tõi ema kohalikku haiglasse, kus eakas naine oli viis päeva ravil. “Õnn, et õnnetus juhtus siis, kui koduhaigla veel alles oli. Praegu murtud kätt või jalga Tõrvas kipsi panna ei saa. Vaid kord nädalas saab anda vereproovi. Kummaline, et 8-aastase tüdruku väljaheiteproov tuli Valka viia,” imestab naine. Taolisi olukordi tuleb pärast haigla likvideerimist vägagi sageli ette. Kannatajaiks on esmajoones kroonilisi haigusi põdevad ning eakad inimesed. Nende arv teatavasti aga aina suureneb… …Ühel kevadpäeval käisime koos endise Tõrva haigla arsti Ants Pruleriga kõik haiglahoone ruumid läbi. Need on sellises seisus, nagu oleksid patsiendid alles hiljuti lahkunud. Mööbel on enamasti alles, vooditel on tekidki. Ühes palatis on hapnikutoru, on ka täiesti korras röntgeniaparaat. Pesu- ja tualettruumid on seisus, nagu need aasta tagasi jäid. Kevadpäikesest heledatest ruumidest jäi mulje, nagu oleksid palatid hooldusravihaigla avamise ootel. Et seda aga liiga kaua oodata ei tuleks… OLIVER UIBO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||