|
||||
Nr 19 (577) Neljapäev, 23. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Sissejuhatus Riigikogu on saanud endise sotsiaalministri Eiki Nestori viljastaval algatusel tööd ja tõenäoliselt saab patsiendiseadusega valmis veel enne suvepuhkust. Esimesel lugemisel nimetas E. Nestor end selle seaduse eelnõu autoriks ja see paistis välja ka seletuskirjast, kuid tänaseks on selgunud, et tegelik autor on siiski töögrupp, milles Nestor oli kas dirigent või mängis parimal juhul vaid esimest viiulit. Aga ta olla ministrina lubanud, et selline seadus tuleb, ja oli uhke oma lubaduse täitmise üle, isegi sõltumata sellest, et ta nüüd enam pole minister. Iseasi on see, kas see seadus on vajalik ja kellele see on vajalik. Eeldame, et seadus peaks probleeme lahendama, mitte uusi probleeme sünnitama. Kronoloogia Eelnõu sai valmis 21. jaanuaril ja esitati Riigikogule 11. märtsil. Enne seda oli see läbinud eelmises valitsuses kooskõlastusringi. Esimene lugemine toimus 7. mail ja seadusena jõustub see plaani järgi (eelnõu §58) 1. juulil. Arst ja patsient Arsti ja patsiendi suhted on aastatuhandeid tuginenud kõlblusele, s.o moraalile, aga võib ka öelda eetikale. Hippokratese vanne, mida arstid annavad ametisse pühitsemisel juba kaks tuhat aastat, on sisuliselt kõlblusvanne. Arsti ja patsiendi suhted on vastastikused usaldussuhted. Kui haige pöördub arsti poole, siis sisaldub selles abi saamise lootus. Nüüd ollakse Eestis teel selle poole, et arsti ja patsiendi suhted oleksid ärisuhted, teenindaja ja kliendi suhted, mistõttu need rajatakse juriidilisele regulatsioonile. Kõlblus heidetakse kõrvale ja jäetakse varju ning usu, usalduse, lootuse ja ligimesearmastuse asemele asub seaduse paragrahv koos lepinguliste suhete, kirjalike avalduste, normatiivide ja sanktsioonidega. Üks seadus kaitseb arsti, teine patsienti, mõlemal poolel on õigus võtta advokaat või mõni muu usaldusisik. “Usaldusisik on patsiendi nimetatud täisealine teovõimeline isik, kellele käesolevas seaduses sätestatud juhtudel laienevad patsiendiga võrdsed õigused” (§3.1.). Tasapisi osutuvadki arsti ja patsiendi suhetest tähtsamateks haigla advokaadi ja haige usaldusisiku suhted ning meditsiinilised probleemid saavad juriidilisteks. Ühiskond aga vajab üha enam juriste ja vähem arste. Kirjutatud õigus asendab ja surmab kirjutamata tavaõiguse. Suur India mõtleja Svami Vivekananda märkis juba ligi saja aasta eest, et liiga palju seadusi ühiskonnas on läheneva surma kindel tundemärk. Äri puhul peetakse kasulikuks tunnistada, et kliendil on alati õigus, patsiendist kliendilgi võib olla õigus alati, aga ta ei läinud arsti juurde õigust otsima, vaid abi saama. Tervishoiu reformimine Patsiendiseadus on ka tervishoiu reformimise tagajärg. Haiglate massilise likvideerimise kava töötati välja maaletoodud välisekspertide abiga või nende poolt. Rootsis on neidsamu, nende puhul oma maa eksperte hakatud kutsuma Göteborgi katastroofi esilekutsujateks. Mida kaugemale arst haigest viiakse, seda suurem on oht, et abi jääb hiljaks, et ise ei jõua enam või abi ei jõua veel kohale, kui asi on juba otsustatud. Aeg loeb, eriti kiirabi korral, kuid muidugi mitte üksnes aeg. Loeb ka asjatundlikkus, mille parimat taset kõigis suundades on võimalik saavutada siis, kui kõik parimad arstid Tartusse või Tallinna kontsentreeritakse. Arstiabi pole üksnes elu ja surma küsimus, vaid ka valu vaigistamise, kannatuste leevendamise, kroonilise haiguse kergendamise, hirmu või ängistuse kaotamise, haiguste ennetamise jms küsimus. Siis loeb patsiendi elukoha kaugus haiglast või polikliinikust. On tähtis, et abi oleks võimalikult kodu ligidal. Kui näiteks Vigala mees oma tervisevigadega on harjunud käima Märjamaal, siis Raplasse mineku asemel võib ta eelistada oma haigusega leppimist. Tartu ja Tallinn on veel kaugemal ning sinna minekuks võib ta oma mõttes valmis saada alles siis, kui tervisehäda ei lase elada. Alati pole ju vaja teab mis maailmatasemel abi, vaid lihtsaid, teada ja tuntud ravimeid, protseduure ja puhkust. Seda saaks edukalt pakkuda väike kodukoha haigla, nii nagu see oli saja aasta eestki. Aga kodukoha haigla on juba või saab varsti likvideeritud. Muidugi rahapuudusel. Väikehaiglate tegemine valla hooldekodudeks on mingi lahendus küll, kuid haiglast kodu teha tähendab kõige muu kõrval seda, et paarisaja pidevalt vahetuva abivajaja asemel aastas leiab oma probleemidele lahenduse vaid paarkümmend inimest mitme aasta jooksul. Eks ole seegi rahaküsimus, aga ka valla ja vabariigi vahekorra küsimus. Erahaiglad aga ei ole seni tekkinud sinna, kus on rohkem abivajajaid, vaid sinna, kus on rohkem raha. Raha aga on rohkem eelkõige Tallinnas, kus käepärast ka kõikvõimalikud riigi haiglad. Patsiendi õigustest Patsiendil on õigus teada, mida temaga kavatsetakse teha, ja arst “… peab andma teavet patsiendile arusaadaval viisil”. See on omaette kunst ja teadus. Patsiente on mitmesuguseid. Polkovniku lesk kui patsient teadis vaid seda, et arstid ei tea midagi. Kui on usaldus, siis pole õigustest vaja rääkida, kuid asjast on vaja rääkida. Arst ja haige ehk selle seaduse keeles palju laiemas tähenduses — tervishoiuteenust osutav isik ja patsient — ei saa muidugi kõigil juhtudel asja kahepoolselt arutada. Seda käsitleb ka seadus erandjuhtudena ja toob sisse olukorrad … kui ta vajab vältimatut abi, kui puudub aeg ja võimalus teavitamiseks. Sellisel juhul teavitatakse patsienti esimesel võimalusel. Nii ütleb seadus. Arvata võib, et patsient tunneb ka ise huvi, mis ja kuidas asi on. Patsient võib olla ka imik, alaealine, kurttumm, vaimuhaige, väheharitud, umbkeelne, kirjaoskamatu, purjus, narkouimas, šokis jne, mil teavet patsiendile arusaadaval viisil on raske anda. Kõigiks erijuhtudeks pakutakse mingeid üldlahendusi. Patsiendil on õigus teisesele (näiteks teise arsti) arvamusele ja ka oma arvamusele. Riskib arst ja riskib patsient. Eksib arst ja eksib patsient. Katsetab arst ja katsetab patsient. Miski pole garanteeritud. Pealegi õpetab kogemus, nii hea kui kurb kogemus. Ka arstiks õppimise ajal. Põhiseadus (§18) ütleb, et kedagi ei või allutada tema enda nõusolekuta meditsiinilistele ega teaduslikele katsetele. Eesti rahvas ei taha olla katsejäneseks suurtes ravimifirmades välja töötatud uute ravimite kõrvaltoimete selgitamisel. Ometi ei anta luba ravimi massiliseks tootmiseks, kui seda pole inimeste peal katsetatud. Eesti rahva peal on katsetatud šokiteraapiat majandus- ja sotsiaalvaldkonnas. Kuigi selles on kasutatud meditsiini terminoloogiat, pole see olnud ei meditsiiniline ega teaduslik. See on olnud vaid võimude ettekujutus ja see on teine teema. Et patsiendi õigusi mitte rikkuda, tuleb arstil ja haigel seega püüda kokku leppida selles, et nad katsetavad ühiselt ja heauskselt ühe, teise või kolmanda lubatud võttega selleks, et haigusest võitu saada. Ja see on kõlbeline kokkulepe, mis tugineb üldinimlikule moraalile ja ka arsti eetikale. Siis osutuksid ülearusteks 6. peatükk “Tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidluste lahendamine”, 7. peatükk “Järelevalve” ja 8. peatükk “Vastutus”. Aga õnnetusjuhtumeid ja eksitusi on ette tulnud ennegi. Võib karta, et neid tuleb veelgi, kui midagi ette võetakse, või veel halvem, kui midagi ette ei võeta. Patsiendi vastutus Sellest seadus üldiselt ei kirjuta, sest patsient vastutab oma elu ja tervisega ning see on peaaegu tema eraasi. Patsient vastutab oma kannatustega ka siis, kui tal pole raha ja ta palub arsti kirjutada talle välja odavamaid ravimeid, mis võivad olla kallimatest vähemtõhusad. Või kui ta palub arsti talle välja kirjutada talle hästi tuntud ja läbiproovitud ravimeid. Ta peab usaldama arsti, protseduuride tegijaid ja samuti apteekrit, et see näiteks palderjani asemel koerapöörirohtu ei pakuks. Ka ettenähtud annusest kinnipidamise eest vastutab patsient ise, sest enamik ravimeid kirjutatakse ju koguses, mis ühekorraga sissevõtmisel kahjustavad tervist. Isegi Põrgupõhja Jürka oli paar päeva vaiksem, kui ta pärast Lisete surma võttis korraga sisse temast alles jäänud ravimid, sest need maksid ikkagi viis rubla ja nende niisama raiskulaskmisest oleks olnud kahju. Patsiendil on õigus loota, et arst teda aitab. Aga ta vastutab ise, kui ta arsti soovitusi eirab. Kui ta näiteks ei jäta suitsetamist, joomist, narkootikumide tarvitamist, ei loobu ebatervislikest eluviisidest jne, siis tuleb ta tagasi. Kui veel pole hilja. ARVO SIRENDI, Riigikogu liige |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||