|
||||
Nr 18 (576) Neljapäev, 16. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Punarind Pensionär istub trepil, vatikuub seljas. Päike on juba vajumas maja taha teisel pool jõge. Tänavuse kevade soe päev on jahedaks õhtuks muutunud, aga tuppa televiisorit vaatama minna ei taha, sest punarind laulab. Õhtu on vaikne, ühtegi autot pole mürisemas eemal teel. Ja punarind laulab. Fred Jüssi on tema kohta väga ilusti öelnud. Tema oskab looduse ilu teistest paremini kirjeldada. Aga tõesti laseb lind oma hõbedasel, veidi melanhoolsel häälel kõlada kusagil kõrgel kuuse või lepa ladvas. Teda võib kuulata tüdimust tundmata. Ja kui kaugemal metsas teeb oma noka lahti musträstas, tundub see kontserdile hilineja kolistamisena. Hommikul kohvi juues näen punarinda köögiaknast. Ta istub paari meetri kaugusel kivil, punane rind nagu pudipõll ees, ja ilmselt mõtleb millegi üle sügavalt. Jõuan juba pool kruusi kohvi ära juua, kui lind järsku pea viltu keerab, siis korraks üle õla vaatab ja kivilt poole meetri kaugusele madalate kuusekeste vahele sööstab. Minut aega teda pole, siis on järsku jälle kivil ja tundub endaga rahul olevat. Vurts! Ja läinud ta ongi. Võib-olla on ta sama lind, kes sügisel aitas mul lillepeenart teha. Kui ma seal kaevasin, ilmus kusagilt mõne meetri kaugusele väravale punarind. Küsisin talt, kas ta veel lõunasse ei lenda. Seepeale lendas lind ligemale ja istus traatvõrgu silmusesse, nokk minu poole. Parajasti vingerdas labidal üks väike vihmauss. Tõmbasin selle sõrmedega mullaosakestest puhtamaks ja viskasin enda ja linnu vahele maha. Punarind pilgutas paar korda silma ja kukutas end maapinnale. Seal haaras ta vihmaussi ja lendas uuesti võrgusilma, kus ussi alla kugistas. Küsisin, kas tahab veel, aga tema vastas “Tsik” ja lendas minema. Leevikesed ja nõmmelõoke Leevikesed pole veel pesa tegema hakanud. Nägin eile jõekaldal lepa okstel kuut paari. Kuus punase rinnaga, kuus hallikest istusid ja häälitsesid mahedalt. Võib-olla sõid lepa urbi? Kui ma neile liiga ligi läksin, jäid kõik vait. Ju vist pelgasid. Keerasin siis end aeglaselt ringi ja astusin eemale. Varsti algas arglik häälitsemine uuesti. Ja teisel pool jõge laulab naabrimehe rohumaa kohal nõmmelõoke. Lindu ennast pole läbi lepaokste näha, kuid laul kostab. Ilmselt on ta paarikümne meetri kõrgusel ja tema laul vastab ladinakeelsele nimele Lullula arborea. See lullula kostab variatsioonidega paarkümmend korda ja katkeb siis veidikeseks, et peatselt uuesti alata. Kuni on päikesepaistet, kostab ka laul enam-vähem samas kohas. Rabahaned Kaks korda nädalas sõidan bussiga Rakverest 15 km kaugusele põhikooli, et anda mõni tund bioloogiat ja keemiat. Sõidan rõõmuga, sest pea alati on teeäärsetel põldudel huvitavat näha. Mitmel põllul on küll juba aastaid vaid pujud ja kõrged kulupuhmad, aga seal on suvel hiirte ja lõokeste paradiis. Ka metsjäneseid pidavat nüüd rohkem olema. Kõiki neid passib seal suve läbi peaaegu valge, mustade tiivaotstega loorkull, kelle silmade eest keegi varju ei saa jääda. Aga seal, kus praegu traktor külvab, on sajad tumeda pea ja kaelaga rabahaned, kes lendavad liinibussist 20 m kaugusele. Tolmupilves müristavat külvikuga traktorit austavad nad vaid nii palju, et ei lase endile peale sõita. Ja midagi huvitavat nad sealt leiavad, sest toksivad nokaga mullapinda. Terade urgitsemisest hoolimata on nad väärt vaatepilt, eriti kui bussi vahetust lähedusest veidi eemale planeerivad. Huvitav, kas terad on seda väärt, et inimest nõnda lähedale lasta? Ega nad enne põhja poole lenda, kui põllud seemendatud. TIIT ARUSTE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||