|
||||
Nr 18 (576) Neljapäev, 16. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Terava nurga alt
Turismihooaeg on Tallinnas aastaringne ja uudistaja tänavapildis igitavaline, otsekui kaaslinlane. Ometi on turist külaline, agar ja ambitsioonikaski, tahab kõigest osa saada. Tõuseb enne päikest, et ärkavat linna näha, aga tallinlane on juba jalul. Turske noor mees sorteerib parasjagu prügikasti. Ei otsi ehk just süüa, aga kindlasti midagi, mida söögi vastu vahetada — hommikueine aeg temalgi ju ammu käes. Veedab turist pika päeva meie vanas linnas, toimekad tallinlased kogu aja ümberringi. Õhtustab restoranis, astub juba öös uuesti tänavale ja loodab taas uinuvat linna näha. Aga kus sellega! Pimeduses astub tallinlane — muldvana mutike sedakorda — võõrale ligi ja sirutab arglikult käe — teenib temagi elatist. “Töökas inimene see tallinlane,” mõtleb turist uinudes. Kui sa, hea lugeja, arvad nüüd, et ma tahan tähelepanu juhtida sotsiaalse turvalisuse puudumisele meie pealinnas, siis eksid — liberaalse turumajanduse rataste vahele jäänuid on Eestimaa igas piirkonnas. Ainult et Tallinnas on prügikastirida pikem, kust midagi otsida annab, ja möödakäijaid, kelle poole kätt väristada, rohkem. Küllap just seepärast kutsuski kunagine linnapea Jüri Mõis kõiki eestimaalasi Tallinna. Ja kas ei terenda siit ka ammuotsitud Tallinna märk? Väärivad ju need kaaslinlased, kes kõige kiuste edasi elavad, kindlasti märgiks vermimist. Mitte juba pakutud Surmatantsu asemel, vaid selle tänapäevaseks täienduseks. LOIT RÕUK,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||