|
||||
Nr 18 (576) Neljapäev, 16. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Kuuba on jäänud kaugeks ja salapäraseks. Emotsionaalses plaanis kunagi kahte rahvast sidunud totalitaarne riigikord on eestlase jaoks asi, mida küll mäletatakse, kuid mille võimalikkus muutub üha arusaamatumaks. Kuubat teatakse ikka tema suhkru, Havanna sigarite ja Fidel Castro skandaalse isiku kaudu. Alles aprilli viimane nädal tõi uudise Castrost, kes avalikustas eelnevalt neljasilma-jutuajamisena kokku lepitud telefonivestluse lindistuse Mehhiko presidendi Vicente Foxiga. Avaldame lühendatult EV Riigikogu liikme ja rahvusvahelise parlamentidevahelise liidu (IPU) tolleaegse juhatuse liikme IGNAR FJUKI rohket vastukaja tekitanud kõne, mille ta pidas aasta eest IPU konverentsil Havannas. Teatavasti pidasid Kuuba võimud konverentsi eel süüdistatuna spioneerimises ja sotsialistliku korra õõnestamises kinni inimõiguslastest Tehhi parlamendi liikme Ivan Pilipi ja tema kolleegi. Tänu IPU juhtkonna sekkumisele tehhid vabastati. Vastasel korral oleks konverents ära jäänud. Enne esinemist oli Fjukil mõttevahetus Fidel Castroga inimõiguste ja vabaduse teemadel. Konverentsi lõpu päeval pidas Castro kõne, kus ta nimetas meie meest Miami maffia käsilaseks ja CIA agendiks, kuid lubas, et teda siiski ei arreteerita. Riikliku ajalehe Granma esiküljel ilmus aga lugu sellest, kuidas Fjuk töötab maailma kõige inimsõbralikuma süsteemi vastu, provotseerib Kuuba rahvast. Mida siis Ignar Fjuk Havannas õigupoolest ütles? Härra president, kolleegid, sõbrad! Elu on püha. Sedavõrd, et mõnel pool peetakse patuks isegi viljastumisest hoidumist. Elu ise on seda seisukohta aga muutnud. Sündimuse kontrollimisel, eriti arengumaades, on väga selged põhjused. Elu vajab ruumi elamiseks. Ja mitte ainult inimese jaoks. Elu elamisväärsuse hindamise kriteeriume mõjutab sageli pigem mingi oma tõde kui üldlevinud elustandardid. Siin Kuubas on palju neid, kes ennastohverdavalt on pühendunud teatud missioonile. Kõik teavad José Martid, Che Guevarat ja Fidel Castro Ruzi. Samas on näha, et liiga palju suhkrut ei ole teinud elu magusamaks. Küsimus on selles, kas inimene suudab ise oma elu korraldada, selle kvaliteeti mõjutada. Kas ta saab oma probleemidega hakkama või on ümbritsev sedavõrd agressiivne, et inimese pürgimused jäävad pelgalt soovunelmateks? Ebavõrdsus ja progress Kõik peale sünniõiguse on jaotatud ebavõrdselt olgu selleks tervis, raha, õnn, anded, hea- või rahulolu. Öeldakse isegi, et orjad toodavad orje, barbarid taasloova barbareid, vabad indiviidid sünnitavad vabu indiviide; aga samuti jõukus genereerib jõukust ja vaesus genereerib vaesust. See võib olla tõsi. Teatud juhtudel kujuneb ebavõrdsusest eeldus progressile. Liigne ebavõrdsus pärsib arengut, mistõttu progressi vundamendiks saab ahelaid purustav vabaduseiha. Tänapäeval peaks inimkond olema võimeline lahendama ka nende probleeme, kes kannatavad alatoitluse, kehvade elamistingimuste, haiguste, eemaletõugatuse, kroonilise tööpuuduse ja lootusetuse käes. Südametunnistus ja vastutus Kahjuks ei luba poliitilised valikud kõigel sellel toimuda. Arenenud riikides söövad inimesed rohkem, kui nende organism vajab. Kas need riigid ja seega kolmandik inimkonnast on valmis jagama osa oma külluslikust toidulauast arengumaadega? Kui vastus on jaatav, küsisin edasi: kas ei vii omakasupüüdmatust toiduabist tulenev iibe tõus arengumaades hoopis viletsuse jätkuvale kasvule? Jaatav vastus on moraalseks õigustuseks jätta abi andmata. Või tähendab see seda, et abi antakse vaid sedavõrd, et abiandjate südametunnistust vaigistada? Lisaks on alati neid, kes teenivad teiste viletsuse pealt. Abi haihtub, jõudmata abivajajateni. Tarbimise stimuleerimine heaoluriikides on muutumas vastandiks säästlikule elukorraldusele, seega üldisele heaolule maailmas. Samas on neid, keda toidab vaid lootus paremale elule, rohkem kui kunagi varem. Kuid miski on siiski ka muutunud. Igavene Praha kevad August 1968. Olin väike poiss ja kuulasin koos sõpradega masendavaid uudiseid Prahasse sisenevatest Nõukogude tankidest. Ameerika Hääle nõrgad lained, mida Berliini müür ega võimsad segajad ei suutnud takistada, leidsid meid siiski. Meie kaastunne kuulus tšehhidele ja slovakkidele, meie soov oli neid aidata. Kahjuks ei olnud see võimalik. Eesti asus samas Nõukogude repressioonide ja alanduste paradigmas kui Prahagi. Nüüd, enam kui 33 aastat hiljem, on olukord muutunud. Aitasime kahte Tšehhi kodanikku ja parlamendi liiget, kes otsustasid olla maailmakodanikud ja keda seetõttu ähvardas Kuubal pikaajaline vangistus. Et IPU ja Kuuba võimud leidsid probleemile lahenduse, siis ma õnnitlen meid selle puhul. Viimane lootus demokraatia Kui ma mõtlen aga nendele miljonitele, kelleni tšehhide kavandatud abi ei jõudnud, kes iganes nad pole ja kus iganes nad ei ela, siis põhjust meie õnnitlemiseks tegelikult ei ole. Millega me saame vabandada silmakirjalikkust, juubeldades kahe vabastamise üle ja unustades miljonid, kes on endiselt vangistuses? Kas neil, kelle viimane lootus on kadumas, on veel lootust? Peaks olema. Lubage ma sõnastan oma vastuse täpsemalt. Olen kindel, et varem või hiljem jõutakse äratundmiseni, et inimkonna ellujäämise ainus väljavaade ja võimalus seisneb vabaduse ja demokraatia piiranguteta ja jagamatus võidulepääsus. Kuid selle teadmisest on kasu vaid siis, kui ollakse ettenägelikud ja ei lasta viimasel lootusel kaduda. Viimane lootus võib kergesti asenduda lootusetu võitlusega, mis on aga lõputu nagu elu ise. Demokraatia vajab enam kaitset kui vanglamüürid või riikide piirid. Et jääks alles viimanegi lootus, vajavad demokraatia ja vabadus meie kõigi kaitset. |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||