|
||||
Nr 18 (576) Neljapäev, 16. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Elmar-Johannes Lubi sündis 1926. a Abja vallas Alliku talus, mille Eesti Vabariik oli ta Võnnu lahingus haavata saanud isale andnud. Suures peres tuli lastelgi tööd teha. Vanima poja Elmari tehnikahuvi lõi sageli välja, Abja-Paluoja reaalgümnaasiumis käies oli juba 12-aastaselt endale detektorvastuvõtja ehitanud nooruk koolivaheaegadel telefonivõrgus abitööliseks ja tal oli seetõttu lootust sõjaväkke minekust pääseda, kuid 1944. aasta kevadiste-suviste raskete lahingute ajal mobiliseeriti temagi. Noor isamaalane Elmar Lubi oli Pitka löögiüksusesse astujate nimekirjas. Ta oli mitmesaja Klooga noorsõduri hulgas, kes asusid 21. septembril Keilasse minevale ešelonile. Keila Omakaitse ülema Miili juhtimisel püüti venelasi kinni pidada. “Pidage kas või üks päev vastu, sellest sõltub Virumaalt taganevate tuhandete meeste elu,” nõuti Pitka staabist. See oli käsirelvadega noorsõduritele üle jõu käiv ülesanne. Vene tankid asusid kahuritest turmtuld andes rünnakule. Üks esimesi mürske tappis mitu eesti poissi. Elmar Lubi sai haavata pähe ja külge, vasak jalg oli nii hullusti vigastatud, et kulus neli aastat, enne kui see normaalselt liikuda lubas. Vanad rindemehed ütlevad, et haavatud sõduri pääsemine on juhuste mäng. Surnuks peetutest möödunud koolivend tundis Elmari ära, haaras eluvaimu ilmutanud noormehe selga ning toimetas ühte tallu: aidake teda. Seal osati õnneks haavatut aidata. Kui koolid pärast sõjamöllu jälle kokku tulid, sai ka Elmar Lubi eksternina õppimist jätkata. Hoolimata korduvatest pinnimistest ei õnnestunud KGB-l leida tõendusmaterjali, et noormees on “kodumaa reeturina” relvaga nõukogude võimu vastu võidelnud. 20 aastat töötas ta sides, olles kolm aastat ka Elva sidekontori ülem (Elvasse ehitas perekond Lubi maja, et kaks tütart ja poeg saaksid minna Tartu ülikooli; nüüd on kõik ülikooli lõpetanud ja ise pereinimesed). Et Elmar Lubi ei astunud komparteisse, hakati teda hoolega “töötlema” ja mees läks Tõravere instituudi vastloodud aktinomeetriajaama tööle. 21 aasta pärast jäi ta astronoomia instituudist pensionile. “Tundub nii, et Eestis jagunevad pensionärid kahte rühma: ühed kinnitavad, et vanurid on ühiskonna paariad ja elavad näljasurma serval, teised räägivad sellele risti vastu; eriti aga püüavad poliitikud näidata eakaid virisejatena ja väikeste lastega peredelt leiva ärakrahmajatena. Oleme naisega mõlemad pensionil ja elame täiesti rahulikult ära, nii et mina olen ebatüüpiline pensionär,” ütles Elmar Lubi. Elmar Lubi on üks neid inimesi, kes on kaaskodanike tunnustuse igati ära teeninud. Võib öelda, et 75-aastane mees on oma elutöö teinud ning energia kuluks marjaks vana huviala — mesindusega tegelemiseks. Elmar Lubi on aga 1995. aastast sentigi tasu saamata Elva noorkotkastega töötanud. “Ernst Raiste äratas 1993. aastal Elvas noorkotkaste liikumise ellu. Sõjaasjandus huvitab poisse ikka, kuid peale rivi ja relvade käsitsemise tahetakse ka tehnikat õppida. Raiste kutsuski mind poistele sideasjandust õpetama. Ma sain noorkotkaks 1937. aastal ja olen sellele organisatsioonile võlgu väga paljude asjade eest elus. Selge see, et see võlg tuli tasuda, nii et võtsin selle ülesande vastu,” ütles Elmar Lubi. Vahepeal on Ernst Raiste Elva noorkotkaste juhtimise üle andnud noorele ohvitserile Toomas Lepikule. Mõlema mehe käe all on Elva poisid silmapaistvalt esinenud, nimetagem siin vaid osalemist Eesti Vabariigi 80. aastapäeva paraadil ja 4. kohta mini-Ernal. Poiste huvi arvestades hakkas Elmar Lubi neile raadioasjanduse kõrval õpetama elektririistade valmistamist. Kui oma varud otsas, palus ta linnalehe kaudu, et antaks äravisatavad kodumasinad poistele lammutamiseks. “Parajasti vahetati välja Vene raadioaparaadid ja mustvalged telerid. Jaan Tõnuvere andis meile 2 telerit ja muusikakeskuse, Nõmmemaade pere suure hulga mikroskeeme ja programmlüliteid, vanast töökohast Tõraveres sain vana telefonikeskjaama, Elva telefonijaamast elektriseadmeid. Kõik, mida lahketelt andjatelt saame, vaatame lammutamise ajal läbi: mida mis asi teeb, kuidas see riist töötab. Saadud detailidest teevad vanemad õpilased keerulisemaid, nooremad lihtsamaid elektririistu,” selgitas E. Lubi. Kaks paariteistaastast noorukit olid koolivaheajalgi “Lubja koolis” alalisvoolul töötavat uksekella valmistamas. Instruktor selgitas, mida ja kuidas teha, õpetas tööriistu kasutama ning selgitas lihtsalt ja humoorikalt elektromagneti olemust (“Kui seda füüsikatunnis õppima hakatakse, pole meie poistel arusaamisega raskusi”), rääkis mõõteriistadest. Sekka tuletati meelde tähtpäevi Eesti ajaloos ning arutati elementaarse viisakusega seonduvat. Käsitööõpetuse nukker seis koolides ja laste üha süvenev oskamatus lihtsamaidki tööriistu kasutada on paljuräägitud teema. Elmar Lubi võib kinnitada, et laste hulgas on neid, kes oma kätega tegemise vastu huvi tunnevad ja, kord maigu suhu saanud, käivad ka gümnaasiumiõpilastena noorkotkaste õppustel. Noorukid uurivad skeeme ja saavad elektromagneti valmis. “Miks ta tööle ei hakka?” pärib üks. “Mõtle, mõtle! Kui sa vea kätte leiad, siis oskad seda tööd eluaja teha.” Poiss nohiseb ja näpib ning ta silmist on näha, et ta jätaks selle töö kus see ja teine. Võtab aga ennast kokku, kontrollib ühendusi, painutab ja kohendab ning lõpuks hõiskab näost särades: “Näe, töötab!” “No näed! Nüüd võid uksekella kokku panna. Tuleval sügisel aga võid endale meloodilise uksekella teha, siis õpime neid asju,” tunnustab instruktor. Peale Elmar Lubi on noortele jaganud vajalikke teadmisi veel omaaegne nimekas kirurg, linnavolikogu aseesimees Herold Saare, legendaarne spordimees Richard Anton, Endel Kaseoja, Helmut Vaarik ja teised kunagised noorkotkad. Et Toomas Lepik läks ülikooli õppima, tuleb Elmar Lubil ka rühmajuhti asendades Elva noorkotkaste tööd korraldada. Tänu õppustele ja laagritele ei karda noorkotkad ajateenistust kaitseväes, on neidki, kes pärast seda lähevad sõjakooli ohvitseriks õppima. Aga mis peamine: nad on eluks koolisõpradest paremini ette valmistatud. Paraku on noorkotkaste liikumine paljudes koolides unaruses. Elva koolis noorkotkastele takistusi ei tehta, kuid et koolisüsteemis valitseb jahe suhtumine, siis on ka siin palju probleeme. Sõnades idealiseerime püüdlikult sõjaeelset Eesti Vabariiki, aga siis oli koolijuhataja noorkotkaste või kodutütarde kohalik üldjuht. Need liikumised moodustasid noorsoo patriootilise kasvatuse alussamba. Praegu on veel omaaegseid noorkotkakasvatuse saanud inimesi, kes lööksid selles töös missioonitundest kaasa nagu Elmar Lubigi. Elmar Lubi rääkis noorkotkaste mureprobleemidest oma kirjas tollasele peaministrile Mart Laarile. Ja sai tollase haridusministri Tõnis Lukase allkirja kandva vastuse, kus nenditi dotseerivalt: koolide asi on õppetöö, noorkotkaste liikumine on organisatsiooniline tegevus ja see jääb väljapoole koolide ülesandeid. “Nüüd on uued mehed võimul ja pean enne selle töö noorematele üleandmist ilmselt uue kirja saatma. Ehk jõuab valitsus selleni, et koolid hakkavad muret tundma uuele põlvkonnale teadmiste jagamise kõrval ka eestlaste igipõliste väärtuste ja omaduste kasvatamise pärast,” ütles Elmar Lubi mõtlikult. JAAN KAPPO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||