|
||||
Nr 18 (576) Neljapäev, 16. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Meeliköitev rubriik vanavanematest annab Videvikule oma näo. Ka minu elus oli just vanaisa (Jüri Kocher, Peetri khk) see, kes suunas mind möödunud sajandi algul raamatute juurde. Ja kui ma praegu, planeetide paraadi ajal mõtlen tema “Taevatähtedest” maailmapildile, siis, ime mis ime, kui raskelt läheb aeg edasi — meie põhiteadmised Marsist ja Veenusest ei erinegi kuigivõrd tolleaegsetest. Tahtsin selle jutuga rõhutada soovituste osatähtsust orienteerumiseks ülikülluslikus raamatumaailmas… Loen parajasti Karl Bjarnhofi “Tähed kahvatuvad”. Pole ammu nii head teost lugenud. Loen mõnda lauset mitu korda. Ka tõlge (Ene Mäe) on hea. Olin ise niisama ootevalmis seda teost lugema kui Taani koolilaps… Karmi koolmeistri didaktika ei jätnud oma sajanditaguste meetoditega aega õpilase hingeelu mõistmiseks. Kaaslaste pillutud sõnakõlksud külvasid tundliku peategelase hinge segadust, sundisid kapselduma endasse: “Ma ei näe arve.” “See tuleb sellest, et sa oled loll,” sosistas Paulus. “Sa oled nii loll, et võtab silmanägemise ära.” “Tasa,” käratas õpetaja Vesterstrøm ja laksas joonlauaga vastu kateedrit. Siis olime tasa. Paulus arvutas, mina ei teinud midagi. “Sa saad kolm hoopi ja niimoodi, et on tunda ja jääb meelde.” (Lk 35.) Karistus pidi tegema lapse käsutäitjaks, nagu olid teised. Emas tekkis aga kahtlus, kas poisi nägemisega ikka on kõik korras. Ta viis lapse arsti juurde. Tohter kummutas selle arvamuse kohe ja rahustas, et mis siin ikka viga peaks olema. Ema tänas jumalat, et pojal midagi viga ei olnud… Aga punast mängupalli ei suutnud poiss ikkagi tabada, endiselt jooksis ta otsa asjadele, mis olid ta nina ees. Ema viis poja spetsialisti juurde, see haises viinast ja haigus jäi arstimisest kaugele. Öeldi siiski välja tõde… “Miks sa minu peale kuri oled?” “Ma ei ole sinu peale kuri.” “Aga sa ei räägi midagi. Sa oled vait, täpselt nagu siis, kui sa kuri oled.” (Lk 85.) Ema nuttis. “Kas ma ei tohi siis teada, mis spetsialist sulle ütles.” — “Ta ütles, et sa jääd võib-olla pimedaks.” Ema viis poja pimedate naiste juurde. See paik lummas oma kellamänguga. Sofie pidi seal pimedate kirja õpetama. Sofiel oli valgust hääles. “Kes mu lõngakera ära võttis?” küsis üks tüdruk. “Ma ei pannud seda teise kohta, ma lükkasin selle ainult natuke kõrvale.” “Kui sa niimoodi teed, siis me ei luba sul üldse siin käia.” (Lk 136.) Ma ei oleks osanud ette kujutadagi, et nad ei näe lõnganõu, mis seisab otse nende ees… “Aga mina olen näinud Linnuteed — palju kordi.” “Räägi, mismoodi see välja näeb, see Linnutee!” “See näeb välja nagu helendav punktkirjaleht, kui keegi oskab seda ette kujutada.” Ei, seda ei osanud keegi ette kujutada. Pimedate naiste juures uhkeldas poiss oma teravsilmsusega. Vaevalt sai ta aga koduuksest sisse, kui ema ütles: “Sa oled küll asjadele otsa jooksnud, aga niimoodi ei ole küll kunagi olnud, et sa sirutad käe asjade järele, mida laua peal ei ole, või ei näe söögilauas oma taldrikut.” “See tuleb sellest, et mul ujub silmade ees, kui ma õuest tulen.” Müürsepp oli rääkinud ime võimalikkusest… Ime kui õhkõrn niit nägijate ja pimedate maailma vahel… Teadmatus, mis ometi jätab alles lootuse. “Vahetevahel õhtuti tuli Abeline, näitas ette kitarriduure ning me plõnksutasime koos. Aga raske oli kitarri plõnksutada, kui keegi ei laulnud.” “Ega me just suure lauluandega õnnistatud ole,” ütles isa. “Aga kui poisil sellest abi on, eks me siis või proovida.” (Lk 64.) “Kuulasin vaid isa häält ja ema häält, kui nad siinsamas meie kodus, oma laua taga väikese lambi valgel laulsid.” Poiss oli pimedatelt tüdrukutelt õppinud aeglaselt ruttama. Nii sisustaski ta oma aega, kuulates vaikust: mõnusas päikesepaistes oli mingi õrn heli — nagu siidikahin. Nagu imepisikesed sädemed, mis kargasid oksalt oksale… “Ma ei näinud midagi. Istusin vaid ja kuulasin seda siidi ja tule kahinat.” (Lk 222.) Ja kui ta oma tulevikku läks, oli ta juba nii tugev, et keeldus nutmast nuttu, mis rinnus pakitses… Isa kandis pagasit. Ta kandis kogu mineviku- ja tulevikupagasit ning tahtis mind tulevikku aidata nii hästi kui oskas. …Oma lapsepõlve kannab igaüks endaga kaasas. Kirjanik Karl Bjarnhof (teos on autobiograafiliste sugemetega) suutis tänu oma mõistvatele vanematele üle saada raskustest, mis olid seotud tema ahtakese vaateväljaga, ja näha elu nähtamatuid tagamaid pareminigi kui nägijad. VALVE LAAR |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||