|
||||
Nr 18 (576) Neljapäev, 16. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Vanaisast-vanaemast
Tudengina eesti varasemat kirjanduslugu uurides tundus, et kõigil meie suurkujudel olid väga sarnased esivanemad: „tüüpilisel“ haritlasel oli alati karm töökas isa ning hellahingeline lauluhimuline ema ja „täispaketi“ juurde kuulus ka vanaema, kes vokivurina saatel lastele vanapõlvelugusid jutustas ning rahvaviise veeretas. Aga kui ikka tõsiselt järele mõelda, siis polnud vaese maarahva lastel erilist võimalust end harida, kui pereisa poleks väsimatult tööd rüganud ja pereema lapsehinge sisendanud igatsust millegi ilusama poole... Eks selliseid peresid oli enamgi, kuid kõik talulapsed ei pääsenud hariduse ligi ja nii mõnigi haljale oksale jõudnu hakkas oma päritolu häbenema ning salgama. Videviku kirjandusvõistlusele saabunud tööd pajatavad väga erinevatest vanavanematest — võib-olla oskab see, kes neid lugusid saja aasta pärast lugeda võtab, ehk nendestki leida midagi tüüpilist — meie jaoks seisavad need vanaemad-vanaisad selleks veel liiga lähedal. Üks ühine joon, mida lapselapsed rõhutavad ja imetlevad, on nende meenutuste kangelastes küll: see on raugematu töökus, olgu siis tegemist kombaineri, etnoloogi, tisleri või metsnikuga. Praegusel ajahetkel, kus tööst rohkem kiidetakse kavalantsulikku „oskust elada“ ja võimalikult vähese enesekulutamisega edukaks saada, mõjub seesugune töökuse au sisse seadmine nagu sõõm puhast allikavett magusaid mulle ajavate plastpudelijookide vahele. Juurteta poleks õisi Lasteajakirja toimetajana pean väga oluliseks seda, et võistlusest võttis osa ka hulk koolilapsi. Kui korraldasime Heas Lapses küsitluse selle kohta, kuidas keegi on oma eesnime saanud, teatas mitu last, kui rõõmsad olid nende emad selle üle, et said sellest lastele jutustada. Mis seal salata, meie kodudesse on teleriekraanilt astunud rikkad, vaprad, ilusad ja hambuni relvastatud kangelased, kellest nii lapsed kui ka nende vanemad teavad sageli rohkem kui oma naabritest või perestki... Videviku meenutustevõistluse tööd näitavad selgesti, et tegelikult on iga pere püsimine ja kasvamine omaette kangelastegu — eriti sellisel tuulte pöörise maal, nagu seda on meie isamaa olnud. Tõsi küll, laste kirjandites puudub selline põhjalikkus, millega täiskasvanud kirjeldavad oma vanavanemate elukäiku — lapse jaoks on vanaisa või vanaema alati olnud keskealine ja sündinudki siia ilma ainult selleks, et lapselapsega kõnelda, mängida ja vahel ka toriseda. Tihti märkame oma vanemate ja vanavanemate tõelist väärtust alles siis, kui endal juba hulk elukogemusi ja vanaisalt-vanaemalt enam midagi küsida ei saa... Albumipildid vaikivad, kuid kirjapanekud jäävad ellu ning saavad sügavust juurdegi. Siit nurgast ja sealt nurgast Vist enam kui pooltel eesti peredest voolab soontes piisake saksa, vene, soome, läti või mõne teise rahva verd. Ka mitmed vanavanemate-lood pajatavad sellistest peredest. Jutustatakse, kuidas ingerlased oma isamaalt lahkudes Eestis uue kodumaa leidsid, kuidas töökas eesti mees abiellus romantilise vene neiuga, kuidas saksa perekonnast, kes Peeter I ajal Tsaari-Venemaale sattus, tulid lõpuks Eesti patrioodid. Kõike seda ei saa tulevased põlved teada mujalt kui ainult oma vanavanemate mälestustest. Praegu, mil muukeelsete integreerimiseks Eesti ühiskonda kulutatakse rohkesti nii raha kui ka sõnu, on huvitav mõtiskleda selle üle, mis magnet see küll oli, mis kaugete rahvaste geene Maarjamaale istutas. Eestlaste elujõud selle all ei kannatanud, pigem vastupidi — segaverelised öeldakse ju ikka andekad olevat. Ajalugu koosneb elulugudest Peaaegu kõik võistlustööd on kirjutatud heas ja rikkas keeles ning kõigist on tunda austust ja armastust esivanemate vastu. Seepärast on peaaegu võimatu koostada „pingerida“ auhindamise tarvis. Võib-olla polegi kõige tähtsam autorite äramärkimine ja tööde avaldamine, vaid see püsiväärtus, mis jääb tulevastele põlvedele — neile, kes praegu veel iseenda elu sättimisega ametis olles ei oska oma juurtele mõelda ega nende tähtsusest aru saada, ning ka neile, kes pole veel sündinudki. On hea oma juuri mäletada ja tunda! Võib-olla saab mõni meenutus seemneks tulevasele mälestusteraamatule, võib-olla saavad kirjapanekuid kasutada kirjanikud või ajaloolased. Ilma elulugudeta oleks ajalugu igav sõdade kroonika, ilma vanavanemateta oleks iga kodumaja nagu vundamendita telk. Kas pole tore, et meil on ja on olnud nii töökad ja huvitavad esivanemad! Sellistest kändudest ei tahakski kaugele kukkuda! LEELO TUNGAL |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||