|
||||
Nr 18 (576) Neljapäev, 16. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Vanaisast-vanaemast
Aasta algul oli meie postipaun tavatult raske — kuulutasime välja kaastöövõistluse “Kirjutan oma vanaisast-vanaemast”. Tööde laekumise viimane tähtaeg oli 26. veebruar. Tõsi, mõned lood tulid isegi kuu-poolteist hiljem, kuid otse loomulikult neid me enam arvestada ei saanud. Osavõtt võistlusest oli üle ootuste elav, vanavanemaist kirjutasid koolilapsed ning need, kel endal juba pikk elu seljataga. Toimetus tänab kõiki, kes meile oma meenutusi ja mõtisklusi on saatnud! Suur aitäh pedagoogidele, kes õpilasi kirjutama innustasid. Tublid olid Märjamaa gümnaasiumi II–III ja VI klassi lapsed, sellest koolist tuli meile rohkesti toredaid lugusid. Oleme tänulikud ajakirjale Hea Laps. Just nende toel ja vahendusel jõudis Videviku võistlus koolidesse. Toimetaja Leelo Tungal aga ei pidanud paljuks vaeva kõik ilmunud tööd läbi lugeda. Tema muljed annavad mõtteainet kõigile. Kirjutised olid paraku “vilja mitmest salvest”. Oli lühikesi mõnerealisi pildikesi, oli aga selliseidki, mille täies pikkuses avaldamine nõudnuks mitut ajalehenumbrit. Võistluse juhendis oli tööde pikkuseks soovitatud kuni 9000 tingtäheruumi (5 lehekülge). Oli aga neid kirjutajaid, kes seda nõuet miskiks ei pidanud. Toimetus lausa kurjaks ei saanud, läbi lugesime kõik tööd. Mis oli huvitav ja teistelegi elamusi pakkuv, need ka avaldame. Suur hulk töid on juba ilmunud, veel suurem jagu alles ootab oma aega. Lugemisrõõmu jätkub veel kauaks. Nii nagu on olnud omanäolised inimesed need, kellest kirjutatakse, nõnda on omapärane ka iga kirjatükk. Lustaka huumoriga on Triin Talk kirjutanud “Kuidas me vanaema aitasime”. Hellvalusad on Anneli Orgusaare meenutused vanaisast ja maakodust. Vanaisa pilt Merike Rimmilt jääb meelde. Helene Koppelmaa sai märtsikuus 90-aastaseks. Tema vanaisa oli sündinud 1859.a. Eaka proua kirjutis viib lugeja kaugele mõisa-aegadesse. Ilse Selge on üle 80. eluaasta künnise astunud. See, kuidas ta oma vanaemast Mai Kruubist kirjutab, peaks ka üsna naljavaesel inimesel suu muigele kiskuma. Nõnda leiabki lugeja igast loost tegelikult kaks lugu. Rääkides vanavanemaist, on kirjutaja ka omaenese pildi paberile pannud. Inimeste kaudu olema saanud ka ajapildi. Küllap see ongi laekunud tööde suurim väärtus, oluline tulevastele lugejatele ehk veelgi rohkem kui tänastele. Kunagi ei ole kõik tööd võrdselt head. Ka sedakorda ei olnud kõik kirjutised avaldamisküpsed. Vahel tavatsetakse öelda, et tähtis ei ole võit, tähtis on osavõtt. Loodame, et osavõtt Videviku võistlusest andis igaühele midagi, kas või eelkäijaile mõtlemise hetked. Nagu öeldud, on tööd väga erinevad. Paremusjärjestusse seada neid ei oskagi. Igal omad head ja vead. Vaevalt ongi kõige olulisem öelda, et see sai I ja too II koha. Ei ole ju tegu spordivõistlusega. Kirjanik Leelo Tungal on öelnud, et kõik tööd olid südamlikud ja huvitavad. Temale meeldisid laste töödest kõige enam Sandra Praatsi “Vanaema elulugu” (“Õpetaja elu”), Merilin Marksi “Minu vanaema elulugu” (“Ingerisoomlase jutustus”), Reeli Viikbergi “Minu vanaisa”, Raino Lindi “Kuidas vanaema koolis käis”, Inger Kanguri “Minu vanaisa”; täiskasvanute töödest Enn Tomsoni “Ragani papi”, Stella Vasli “Pildikesi minu vanaemast”, Udo Suurtee “Minu vanaisad”, Ireene Mahlaku “Minu poegade vanaisast, vanaemast ja…”, Aime Vagströmi “Mälestusi vanaisast”. Toimetus tänab ning võtab hinnatud autoritega ühendust. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||