|
||||||
Nr 18 (576) Neljapäev, 16. mai 2002 |
||||||
Arhiiv |
Saare all mõtleme tavaliselt tükikest maismaad mingi veekogu voogude vallas. Kuid saared võivad asuda ka soode ja rabade rüpes. Nähtavasti sellest on oma nime saanud ka Lavassaare, praegu Pärnumaa väikseim omavalitsus, mis mahub ära 7,8 ruutkilomeetrile.
Kõik on siin saanud alguse ühest meie loodusrikkusest ja kohalikust kütusest — turbast. Turbatööstus, mis asutati juba 1919. aastal, varustas esialgu küttega peamiselt Sindi kalevivabrikut, hiljem ka Pärnu linavabrikut. Turba veoks valmis 1924. aastal Lavassaare—Pärnu—Sindi kitsarööpmeline raudtee, mis tegutses 1975. aastani. Nüüd varustab turbatööstus Tootsi briketivabrikut. Turba toimetamiseks maardlast töötlejani ehitati 1983. aastaks 24 km pikkune raudtee. See on praegu Eesti pikim tegutsev kitsarööpmeline ühendustee. Rongiliikluse ajaloolistest traditsioonidest kasvas välja ilmselt mõte Lavassaare raudteemuuseumi asutamiseks. Vähesed mäletavad, et Saksa okupatsiooni ajal ja nõukogude võimu sõjajärgsetel aastatel oli Lavassaares vangilaager. Kuidas läheb? Võõrale tundub kevadine Lavassaare pisut kummalisena. Kevadpäike ja linnulaul ei taha kuidagi kokku sobida vedurivilede, rongimürina ning turbaautode kolinaga. Kohalikud elanikud on sellega harjunud, nagu ka vallavalitsus, mis asub tootmistsooni piirimail, peatänava ääres. Iga omavalitsuse käekäik oleneb paljudest teguritest, millest esikohal on majandustegevus ja elanike tööhõive. Vallasekretär Aiva Poolak: “Vallas on ligemale 600 elanikku, kellest 83 protsenti on seotud turbatööstusega. 10 protsenti vallarahvast töötab avalikus sektoris (lasteaed-algkool, raamatukogu, rahvamaja, ambulatoorium jt). Umbes 40 inimest käib tööl Pärnus.” Tähtsamad tööandjad? “Suure ülekaaluga on esikohal aktsiaseltsi Tootsi Turvas Lavassaare jaoskond, järgnevad need ettevõtted, kus töötajate arv kõigub paarikümne inimese ringis, nagu õmblustööle spetsialiseerunud osaühingud Geel (Rootsi osalus) ja Pärnu Õmblustööstus, Soome kapitalil põhinev kasvuturbatootja Biolan Baltic ning kohalik vallavalitsus. Kas tööpuudus teeb muret? “Ei tee, meil erilist tööpuudust ei olegi, eriti suvekuudel, turbahooajal, kui rabades on palju tööd pakkuda. Palgadki on korralikud, tublisti üle riigi keskmise. Talvel tuleb seevastu tööd ja teenistust mõnevõrra koomale tõmmata. Naistel on natuke raskem, nende töökohtade arv tekstiilitööstuses ja teistes majandusharudes on piiratud.” Lavassaares ei olegi põlluharijaid. Osaliselt ka sellepärast, et asula ise on kerkinud endistele põllumaadele. Mõni aeg tagasi leidus veel üksikuid loomapidajaid. Kus sa ikka loomi pead, kui suurem osa elanikest elab linnatüüpi majade kõigi mugavustega korterites. Lavassaare võib uhkustada ka sellega, et soe vesi tuleb kraanist 365 päeva aastas. …Pärast 1950. aastat algas turbatööstuses ja asulas uus arenguetapp. Kütusevarumist peeti siis üldrahvaliku tähtsusega ülesandeks. Sellega seoses oli vaja paremaid ja ajakohasemaid tööstusehitisi, kvalifitseeritud ning kogemustega töötajatele aga häid elamistingimusi. Turbatööstuse ja endise Pärnu KEK-i asfaldibaasi ühisel jõul kerkis mäenõlvadele igati ajakohane töölisasula. Nüüd on need hiilgeajad juba minevik ja kõigi mugavuste eest tuleb maksta täie rauaga. Mis ühtedele hea, ei pruugi kasulik olla teistele. Vallavalitsuse sotsiaaltöötaja Merike Püüding arvab, et pensionäril ei ole Lavassaares eriti kerge elada. Napist pensionirahast on raske tasuda korteri, keskkütte, sooja vee ja kommunaalteenuste eest. Ka kaubanduse mõttes on pensionärid sundseisus. Neil ei ole valikut, nad peavad vajaliku kauba ostma kahest kohalikust kauplusest. Linnasõiduks ja kaubareisiks on vaja isiklikku autot või kasutada kallivõitu liinibussi. Suviti toovad meeldivat kergendust kasutatud rõivastega kaubitsejad. Lavassaare 580 elanikust on pensionäre 180, neist 30 vene ja teistest mitte-eesti rahvustest. M. Püüdingu sõnutsi on vallavalitsus teinud nii mõndagi pensionäride elu kergendamiseks. Jõuludeks saavad üksikpensionärid veidi rahatoetust ja kingituse. Turbatööstus peab meeles oma tööveterane. Pensionärid otsivad Lavassaareski eakohast tegevust. Aktiivsemad eakad on koondunud poeetilise nimega klubisse Lehviv Sukapael, kus lauldakse, tantsitakse, tehakse näitemängu ning muudki huvitavat. Esinetakse kohapeal ja kaugemalgi. Mullu käidi Tallinna lähistel vabaõhumuuseumis. Nüüd on plaanis vaadata midagi Pärnu Endla repertuaarist. Vene rahvusest pensionäride kokkusaamispaik on värskelt remonditud raamatukogus. Kui Lavassaare eakatele midagi ette heita, siis ainult seda, et klubi üritustel on alalisi osalejaid veel vähevõitu — paarkümmend inimest. Ülejäänud tavatsevad kodus istuda või aiamaal nokitseda. Kui uusasulal ring peal, on aeg siirduda Vana-Lavassaarde, sest kaks peamist huviväärsust asuvad nimelt seal. Raudteemuuseum Rohkem kui kümme aastat tagasi arvas grupp entusiaste eesotsas Tallinna mehe Mehis Helmega, et Lavassaare on sobiv paik, kuhu asutada Eesti kitsarööpmelise raudtee muuseum. Selle otsuse langetamisel osutus määravaks ühelt poolt tegutseva raudteevõrgu ja hoonete olemasolu, teisalt aga vajadus jäädvustada selle loodussõbraliku ja ökoloogiliselt kahjutu transpordiliigi ajalugu. Vanemad inimesed meenutavad sellega oma noorusaega ja esimest rongisõitu, nooremale põlvkonnale on aga väikesed vedurid ning vagunid midagi enneolematut, atraktiivset. 1992. aastal avati ametlikult kitsarööpmelise raudtee muuseum, mis on ekspositsiooni suuruselt omalaadsete hulgas kolmandal kohal Euroopas. Vaatamiseks ja oma käega katsumiseks on välja pandud 13 erinevat vedurit ning rööbassõidukit, 23 mitmesugust vagunit ja 5 eriotstarbelist veeremiüksust. On ka näitlik ekspositsioon depoo siseruumides. Raudteemuuseumi osanikud on Lavassaare turbatööstus, kohalik vallavalitsus ja Edelaraudtee. Kui tuleb suvi ja ekskursioonide aeg, siis korraldatakse vana rongiga lõbusõite vana ja uue asula vahel. Uues Lavassaares ehitati ekskursioonide jaoks eraldi raudteeharu koos ooteplatvormiga. Huvi Raudteemuuseumi vastu on suur, külalisi käib kodumaalt ja raja tagant, eriti Soomest ning Saksamaalt. Lavassaare vana rong on olnud “osatäitja” ka kahes Eesti mängufilmis — “Need vanad armastuskirjad…” (pühendatud Raimond Valgrele) ja “Jüri Rumm”. Kui pensionäride liidud ja ühendused peavad suviseid huvireisiplaane, siis võiks seal ühe punktina olla ka Lavassaare külastamine. Vangilaager Vähesed teavad, et kõrvalise asukoha ja loodusliku isoleerituse tõttu asus Lavassaares viimase sõja ajal ning pärast seda vangilaager. Vangid olid ju kõige odavam tööjõud kütusevarumise “üldrahvaliku tähtsusega ülesande” täitmiseks. Kaua aega pärast sõda oli siin teeviit “Lavassaare koonduslaager 1941—1944”. Suvekuudel oli laagris 500—600 vangi ja turvast varuti kahes vahetuses (kell 03—23). Töö- ja elamistingimused olid kaugel inimlikkusest. Norm tuli aga täita, muidu võis päevasest toiduportsust ilma jääda. Nõukogude vägede saabumisel 1944. aasta sügisel vangid vabanesid, kuid laagrihooned ei jäänud kauaks tühjaks. Neisse paigutati saksa sõjavangid. Kui palju neid oli (mõnedel andmetel 900), millised olid nende elamistingimused, mis neist sai, on täpsemalt uurimata. Teatakse, et 1949. aastal neid Lavassaares enam ei olnud. Laagri läheduses on saksa surnuaed, kus puhkab 60—70 sõjavangi. Surnuaed korrastati hiljuti Saksamaa rahadega. MAIT MURUMETS |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||