|
||||
Nr 18 (576) Neljapäev, 16. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Inimindiviidi kui loomariigi väidetavasti kõrgeima esindaja arengus on sõnal ja tema kasutamisel olnud algusaegadest saadik väga oluline, et mitte öelda: tähtsaim funktsioon. Seostub ju sõna kasutamine (kõnevõime tekkimine ja arenemine) kõige otsesemalt nn teise signaalsüsteemi väljakujunemisega primaatidel; see aga eristabki inimest muudest, lihtlabastest loomariigi esindajatest. Sõna ja tegu. Targad mõtlejad ning jumalasulased on lausa inimtsivilisatsioonide aegade algusest targutanud alatasa selle ümber, mis oli enne, kas sõna või tegu, või et — mis on siis primaarne, esmane, kas muna või kana… Sõna on mõistagi ka inimese tegelike mõtete peitmise-varjamise vahend, seda eeskätt diplomaatidel ning poliitikutel, ilmselt pankuritelgi… Kui mees annab sõna, siis ta seda ka peab… Nõnda olid asjalood Eestiski, enne viimatist suurt sõda vähemasti, kui taludes polnud vaja uksi lukustadagi. Nüüd on teisiti — mees annab sõna, aga kui tahab, siis võib selle ka kohemaid tagasi võtta… Või hoopis nõnda: käige minu sõnade, mitte tegude järgi. Nagu näiteks seniajani justkui lausa laitmatu renomeega siinne esihansapankur Indrek Neivelt, kes ajalehtedes puhuti asjalikke majandusanalüüse ning finantsalaseid prognoose üllitades ise süstemaatiliselt (tulu)maksuseadust rikkus ja seeläbi lausa miljoneid tulu lõikas (nendelt tulumaksu maksmata…). Eesti ühiskonna kreenikaldumise üks olulisi põhjusi on siinkirjutaja arvates eetika hääbumine. Tantsud rahapottide ja kuulsusepärgade ümber näikse olevat liiga paljudele riigi- ja rahandustüüri hoidjatele ülim, ausad sõnad ja teod on neile kui mitte lausa tundmata mõisted, siis tühjad, minevikku kuuluvad küll. Kas inimsugu oma arengus seesuguse mõtte- ja talitusviisi üldiselt üha prevaleerivamaks muutudes ka tegelikult edasi liigub või hoopis tagasi langeb, on igaühe enese mõelda. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||