|
||||
Nr 18 (576) Neljapäev, 16. mai 2002 |
||||
Arhiiv |
Hiljuti avaldati uuringufirma Praxis töö tulemus — riiklike toetustega ei ole suudetud vaesumist pidurdada, tõeliselt vaesed pered saavad toetustest vaid 30 %, ülejäänu läheb rikkamate taskusse. Rõhutatakse, et oleme ohujoonele jõudmas. Kui vaesus hakkab vaesust tootma, kaldub riik nõnda kreeni, et ühe Eesti kaht eri poolt ei seo enam miski. On ju selge, et vaese pere lapse tulevikuvõimalused ei ole sellised kui erakoolis õppinul. Ajalehepoisist miljonäriks tänapäeva Eestis ei saada. Elupildid on juba praegu väga erinevad. Kirjanik Maimu Berg on Postimehes Eesti asjad kenasti kokku võtnud: “Nagu vanasti hunti ja karu kardeti, nii pelgavad ühed Eestimaa elanikud teisi… palgamiljonärid kardavad rahva kadedust ja vihkamist… Mõned (teised) eestlased kardavad näiteks tööta jäämist, hindade tõusu, pensionile minekut, mis tähendab ju väikese rahaga virelemist.” Kirjanik on optimist. Tema loodab, et ka Eestis muutub elunormiks solidaarsusprintsiip nagu arenenud riikideski. “Toetatakse nõrgemaid ja toetatakse neid, kes loovad rahvuslikke väärtusi, kasvatavad lapsi, toodavad rahvuskultuuri.” Loota ju võib, ent tulevik alles tuleb, praegu elame tänases päevas ja tänaste muredega. Riigi rahakoti hoidjad rõhutavad aina, et raha olevat vähe, raha kõigeks ei piisa. See aga tähendab, et raha tuleb kasutada otstarbekalt. Vajadusest kehtestada astmeline tulumaks on kõneldud juba aastaid, see on olnud nende erakondade teema, kes (vähemalt sõnades) on rahva heaolu oma südameasjaks seadnud. Omaaegne suurim opositsioonipartei Keskerakond pidas seda kogu aja oluliseks. Nüüd? Nüüd ollakse valitsuspartei ja jääb üle loota, et taotlused on võimalik siiski millalgi teoks teha. Loomulikult tuleks kehtestada astmeline tulumaks. Mitu astet ja mitu protsenti, see on rahandusinimeste rehkendada. Kindlasti on see poliitiline otsus, nagu peetakse poliitiliseks näiteks lastetoetustega seonduvatki. Ju siis tulebki teha poliitikat. Rahva huvides. Toetuste süsteem tuleb muuta oma sisult nimetusele vastavaks. Riik kulutab igal aastal peretoetusteks 1,4 miljardit krooni. Kas kõik lapsed vajavad toetust? Kindlasti mitte. Kõiki ühe nimetaja alla viies on jõutud selleni, et laps on muudetud üheks perekonna sissetulekuallikaks. Tõsi küll, väikeseks, aga siiski, siiski. Ammu on kõneainet pakkunud haigekassa, monopoolsete firmade, suurhaiglate juhtide ning paljude teistegi hiigelpalgad, ka riigi rahakotist makstavad ning kümmekond korda keskmisest suuremad kõrgete riigiametnike ning omavalitsusjuhtide palgad. Ka neis peredes kasvavad lapsed. Ka need lapsed saavad riigilt (maksumaksjalt, igalt töötegijalt) lastetoetust, esimese lapse kohta 150 krooni kuus, teise ja kolmanda eest mõnikümmend krooni rohkem. Ei tea öelda, on mõni miljonäripere riigi toetusest loobunud, ent seda eriti ei usu küll. Raha ju ei haise ja ülearu ei ole seda kuuldavasti kellelgi. Sotsiaalministeeriumi tuleva aasta eelistuste hulgas on ministri sõnutsi lastetoetuste ja lapsehooldustasu määra suurendamine. Enne tegelikku suurendamist on vaja otsustada, kas makstakse lastetoetust neile, kes toetust vajavad, või preemiat peredele, kus lapsed kasvavad. Need on sootuks erinevad asjad. Muidugi on seaduse ees kõik lapsed võrdsed. Kõik inimesed, muide, ka. Aga ei tunne mina end miljonäriprouaga võrdsena, ei ole tegelikus elus võrdseid olemaski. Juba mitme aasta eest räägiti lastetoetuste diferentseerimise vajadusest. On räägitud nüüdki, kuid otsustajad pelgavad, et saajail liiga palju paberiasjaajamist tuleb. Alles hiljaaegu maalis Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Toomas Vilosius verdtarretava pildi meeletust tõendikuhjast, millesse lastega pere siis uppuvat. Kummaline küll — kuidas tõendada ja mida tõendada, on ju kokkuleppe küsimus. Toimetulekutoetused ja -piir, naeruväärne 500 krooni, ei ole siiani kedagi pabereisse uputanud, kuigi ka selle arvestamine käib kuude kaupa ja ikka dokumentide järgi. Valimisvõitlus on alanud. Tunnustatud annetaja, Tartu linna aukodaniku Aino Järvesoo helesinine unistus — igale lapsele 1000 krooni (kas puhtana kätte?) — on võetud üheks moosipurgiks. Muidugi võiks ja peaks riik seisma selle eest, et kõigil lastel oleksid võrdsed võimalused haridust saada, huviringides käia, suvel laagreis puhata. See ei tähenda rahalist toetust neile peredele, kes toetust ei vaja. Kunagi peeti ideaaliks, et naised vorbivad lapsi, riik kasvatab neist kodanikud. Ega Eesti seda teed minna taha? Küllap laps on ennekõike ikka iga pere rõõm ja kohustus. Miks sellest nõnda pikalt kirjutada? Seepärast, et lastetoetuste diferentseerimine tagaks tegelikele toetusevajajatele senisest tunduvalt suurema summa, tagaks reaalse (enam-vähem) võrdsuse, oleks mõnevõrra ka selleks hoovaks, mis hakkaks riiklikke toetusi tõelistele vaestele (abivajajatele) suunama. Kindlasti on sotsiaaltoetuste süsteemis teisigi parendamise ja täpsustamise võimalusi. Ennekõike tähendab see, et kõiki ühe mütsiga lüüa ei tohi ning toetus peab ikkagi toetama tegelikku abivajajat, mitte olema kõigile võrdne lisatasu. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||