|
||||||
Nr 18 (576) Neljapäev, 16. mai 2002 |
||||||
Arhiiv |
Vähemalt kahel korral Riigikogu valimiste eel — 1995. ja 1999.aastal — püstitasid pensionäride organisatsioonid eesmärgi saavutada pensioni tõus kuni 50 protsendini keskmisest palgast. Poliitilistest parteidest on seda eesmärki toetanud Eesti Pensionäride ja Perede Erakond, EME, Koonderakond ning ettevaatlikumas vormis ka Keskerakond. Kui võrrelda keskmise palga ja pensioni tegelikku suhet viimase kümne aasta jooksul, siis selgub, et sellisest pensionipoliitikast on hoidutud või pole see riigile lihtsalt jõukohane olnud. Pensioni osakaal brutopalgast on kõikunud 26 ja 35 protsendi vahel kord üles- ja siis jälle allapoole. 1993. aastal oli see 30,09 %; 1994. aastal 26,07 %; 1995. a 28,21 %; 1996. a 31,93 %; 1997. a 31,07 %; 1998. a 30,23 %; 1999. a 34,8 %; 2000. a 31,22%; 2001. a 28,75 % ning 2002. aastal ulatub oletatavasti 30,6 protsendini keskmisest brutopalgast. Pessimist ütleb selle kohta, et oleme oma pensionipoliitikaga tagasi 1993.aastas; optimist tunneb heameelt, et eelmise aasta langus on siiski ületatud. Meeldetuletuseks niipalju, et pärast rahareformi 1992. aasta suvel oli pension 200 krooni. Tuhande krooni piiri ületas keskmine pension Eestis alles jaanuaris 1997. Pärast 2002. aasta 1. aprillist jõustunud pensionide indekseerimist kujunes 42 aastat pensioniõiguslikku staaži omava ja alates 1999. aastast enam mitte töötava inimese pensioniks 1712 krooni. 1. juulist aset leidva aastahinde täiendava tõusuga suureneb sellise inimese pension veel 63 krooni võrra. Seega koosmõjus aprillikuus toimunud indekseerimisega tõuseb 2002. aastal pension keskmiselt 200 krooni. Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonilepingus on püstitatud eesmärk saavutada kolme aastaga (2003—2005) olukord, kus pension ulatub 40 protsendini keskmisest palgast. Esimene samm selles suunas tehakse käesoleva aasta suveks kavandatud pensionitõusuga. Nagu öeldud, on see samm küllaltki tagasihoidlik, sest selle aasta riigieelarvelised otsustused olid tehtud juba enne meie võimuletulekut ja Keskerakonna manööverdamisruum oli seetõttu küllaltki ahtake. Võidakse küsida, kas pensioni suurendamine 40 protsendini on üldse reaalne. Ideaalis võiks Tallinna või Tartu pensionär muidugi elada sama hästi kui nende Helsingi või Stockholmi eakaaslane. Põhjamaadel aga on olnud aastakümneid aega välja arendada oma teenuste süsteeme ja pensioniskeeme. Nende heaolumudelid pole meile vähemalt praegu veel jõukohased. Vaatame aga, mis toimub Ida-Euroopas. Kui võtta aluseks ILO andmestik ning võrrelda seda Eestiga sarnaste riikide pensionipoliitikaga, siis pole 40 protsenti ka Ida-Euroopa riikidele sugugi ületamatu piir. 2000.aasta andmetel moodustas Tšehhimaal pensioni osatähtsus palgast 42,4 %, Läti Vabariigis 42,3 %, Poolas 40,3 %. Nendest maadest, mille kohta ma olen saanud võrdlevaid andmeid, oli ainult Leedus pensioni ja palga suhe (30,9 %) nirum kui meil. Tallinna eakad vajavad odavamaid ravimeid Tegelikult on vaja Eestile välja kujundada oma heaolumudel. Pole juhus, et viimasel ajal on omavalitsused esitanud kehtivate seaduste muutmise ettepanekuid. Näiteks Tallinn taotleb tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, sotsiaalhoolekande seaduse ja veel mitme Riigikogu tasemel kehtestatava normatiivakti muutmist. Ettepanekuid on tulnud mujaltki. Omavalitsused puutuvad kõige tihedamalt kokku eakate inimeste probleemidega ja oskavad selle põhjal ka järeldusi teha. Küsitlustele vastates on Tallinna eakad tunnistanud, et nendele tekitab ravimite kõrge hind ning aastakümneid kasutatud arstirohtude müügilt kadumine suuri probleeme. Kindlasti on üheks põhjuseks asjaolu, et Mart Laari valitsus oli nõus liituma vastavate Euroopa Liidu õigusaktidega üleminekuaega taotlemata. Kuid sellest hoolimata on Keskerakonna ministrid suutnud juba midagi konkreetset inimeste heaks ära teha. Nii allkirjastas sotsiaalminister Siiri Oviir märtsikuus määruse, millega lihtsamad ja traditsioonilisemad taimsed ravimid hakkavad ravimite asemel kuuluma loodustoodete hulka. Need ei kuulu Ravimiametis registreerimisele. Mõned on juba apteekides saadaval ja küllap tulevad peagi müügile ka ülejäänud. Samuti on astutud samme Haigekassa haldusalas asuva soodusravimite komisjoni töö tõhustamiseks. Kuigi soodusravimite hinnad pidevalt tõusevad, ei ole selle hinnatõusu peatamiseks midagi konkreetset ette võetud. Nii ongi kujunenud olukord, kus paljud inimesed pöörduvad apteegiukselt tagasi, sest isegi soodushinnaga ravimid pole neile enam jõukohased. Viimastel aastatel ülemäära ja põhjendamatult kõrgele tõusnud ravimihinnad nõuavad kiiret ülevaatamist. Sellega seoses andis sotsiaalminister kohtumisel Haigekassa juhatuse esimehega korralduse asuda hinnakokkulepete sõlmimisi ette valmistama. Nõnda tagatakse arstirohtude üldine odavnemine ja nn odavate ravimite turuletulek. Selles suhtes ühtivad nii Tallinna linnajuhtide kui ka Sotsiaalministeeriumi plaanid. Usun, et apteegid ei tõrgu müümast ka odavaid arstirohtusid, linn igatahes on valmis niisuguseid apteeke ka omalt poolt soodustama ja nende mainet toetama. Elanikkond vananeb Eesti on üks rahvastiku vananemise kiirema tempoga riike Euroopas, Tallinnas omakorda on vananemise tempo olnud kiirem riigi keskmisest. Kui 2000. aastal oli 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal ca 14 %, siis 2030. aastaks ennustatakse sama vanusegrupi suurenemist 19–20 %-ni rahvastikust. Arvestades, et eakate inimeste tervishoiu- ja hoolekandekulutuste osakaal on 2–3 korda suurem eagrupi osakaalust elanikkonnas, võib ka linnaeelarves prognoosida nende kulutuste kiiret kasvu. Linna infrastruktuur, mis paljuski oli välja ehitatud hoopis teistsugust rahvastiku vanusstruktuuri arvestades, peab nüüd muutuma. Linnavõimud peavad aegsasti reageerima elanikkonna vananemisega kaasnevatele muudatustele. Kujundlikult väljendades tuleb paljud lasteaiad ja koolid ümber ehitada vanurite päevakeskusteks. Tallinn või Tartu — kus on eakatel parem elada? Keskfraktsiooni ja Reformierakonna fraktsiooni koostööleppes Tallinna volikogus on seatud siht “asuda võistlusse Tartuga sotsiaalküsimuste lahendamisel ja püüda neist paremini korraldada sotsiaaltoetuste süsteemi...”. Kuidas sellest aru saada? Psühholoogias on tuntud sellised mõisted nagu “must kadedus” ja “valge kadedus”. Kui naabrimees uue auto ostab, siis võib mõttes küsida “kust ta küll selle raha võttis?” ja soovida, et ta kiiremini selle auto ära mõlgiks. Võib aga ka teisiti mõelda, et “naabrimees, tubli mees, jaksas enesele uue auto osta. Ka mina pean rohkem pingutama, et seda enesele lubada”. Tegelikult ei ole me tartlastele kadedad, et neil nii mõnigi sotsiaalküsimus on Tallinnaga võrreldes paremini lahendatud. Me oleme huvitatud igakülgsest koostööst ja ühisest arendustegevusest Tartuga. Mõlemad linnad on viimasel kümnel aastal magnetina toiminud kui regionaalsed arengukeskused. Meie arvates on riik Tartut rohkem toetanud kui Tallinna. Piisab, kui võrrelda ühele või teisele linnale eraldatud riiklikke investeeringuid. 2002. aasta sotsiaalhoolekande kulutuste osakaal linna põhieelarve kuludes oli Tallinnas 7,2 ja Tartus 7,1 protsenti. Koduhooldusel eakaid on 100 000 elaniku kohta Tallinnas 296 ja Tartus 298. Kohti kodutute öömajades 100 000 elaniku kohta on Tallinnas 41 ja Tartus 35. Mõlema linna ühistranspordis kehtib tasuta sõidu õigus 65-aastastele ja vanematele sõitjatele, Tartus ka neljalapselistele perekondadele ning Tallinnas kolme- ja enamalapseliste perede lastele. Kui kiita Tartu linnavõime, siis tuleks lisada, et toimetulekutoetust elaniku kohta maksti seal 2001. aastal 410 krooni (Tallinnas 161 krooni) ning et sotsiaaleluruume 100 000 elaniku kohta on Taaralinnas 438 (Tallinnas 219). Kui eelistatakse aga Tallinna, siis võib ära märkida näiteks kolmanda lapse sünnitoetuse määra (5000 krooni) ja üliõpilasema sünnitoetuse (5000 krooni), mis Tallinna volikogus äsja ära otsustati, aga Tartus puuduvad. Kindlasti nimetaksin ma ka ühistranspordi dotatsiooni ühe elaniku kohta, mis Tallinnas ulatub 614 kroonini (Tartus 182 krooni) ja võimaldab bussi-, trolli- ning trammipiletid küllaltki odavad hoida. Tuletan meelde Tallinna koalitsioonileppe kategoorilist formuleeringut “mitte nõustuda ühistranspordi piletihinna tõusuga ja algatada valitsusega läbirääkimised käibemaksu vältimiseks ühistranspordi dotatsioonilt”. Mulle tundub, et Tartu on seni rohkem mõelnud eakatele inimestele, Tallinn ehk enam noortele peredele, aga igal juhul on sotsiaalküsimuste lahendamisel teineteiselt õppida. Vananemine hoolivas ühiskonnas Eakate heaolu arendamisel kavandab Tallinn tegevust kolmes põhisuunas. Pean silmas esiteks eakate aktiivsuse säilitamist ja edendamist. Kavas on säilitada toetused eakate sõidusoodustusteks, teatri- ja kontserdipiletite ostmiseks. Arendame edasi linna asutustena toimivaid eakate päevakeskusi, et need rohkem algataksid piirkondlikke hoolekandeprojekte. Ostame veel sellel aastal projektikonkursi kaudu niisuguseid sotsiaalteenuseid, nagu toimetulekuraskustes eakate kodune põetusabi, pensionäride juriidiline nõustamine ja eakate päevahoid. Tahame senisest enam toetada mittetulundusühinguid, kes korraldavad üritusi eakatele inimestele. Heaks näiteks on Poska tänava eakate eneseabi- ja nõustamiskeskuse finantseerimine linnaeelarvest 70 tuhande krooniga. Teiseks on meie sihiks teenuste struktuuri arendamine hooldust vajavatele eakatele. Tahame kindlustada üksijäänud ja abivajavad eakad sobiva elamispinnaga. Sel aastal valmib 54 korteriga sotsiaalmaja Iru jõekäärus, kauni Pirita jõe lähistel. Nendele, kes elavad oma kodus, arendame avahooldust. Linnaeelarves on sel aastal esmakordselt 3,23 miljonit krooni koduseks õendusabiks. Kolmandaks, soovime kujundada linna elukeskkonna ligipääsetavaks liikumisraskustega eakatele inimestele. Kõikide planeeringute, uusehituste ja renoveerimisprojektide puhul oleme hakanud jälgima, et tagataks ligipääs liikumisraskustega inimestele. Ka ühissõidukite hankimisel eelistame madalapõhjalisi busse ja tramme. Kõik see ei tule iseenesest ega sõltu ka ainult linnas valitseva koalitsiooni tahtest. Väga palju oleneb eakatest enestest, nende aktiivsusest ja soovist linnaprobleemide lahendamisel kaasa rääkida. EDGAR SAVISAAR,
|
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||