|
||||||
Nr 17 (575) Neljapäev, 9. mai 2002 |
||||||
Arhiiv |
Ta sündis uue kalendri järgi 20. augustil 1883 Põltsamaa lähedal ning suri 9. mail 1962 Rangoonis, Birmas (kummalises riigis, mis tahab end praegu kangekaelselt Myanmariks kutsuda). Ta ise väitis, et on hoopis lätlane ning sündinud 1873 Vidzemes, ning kandis endale võetud, kuid laialdaselt tunnustatud Läti budistliku peapiiskopi ning Eesti ja Leedu budausuliste juhi tiitlit. Juttu tuleb kuulsast Vend Vahindrast, sõdadevahelises Eestis paljasjalgseks Tõnissoniks kutsutud mehest. Elust on vähe teada. Varases nooruses liikus ta tihti Tallinna ja Riia vahet ning sattus ilmselt ka Peterburi. Umbes 1910.1911. aasta paiku pöördus Karl Tennison buda usku. Esimese maailmasõja puhkemisel mobiliseeriti Vene armeesse, kust mõne aja pärast reservi arvati. 1917. aasta algul lahkus Tennison pikaks ajaks taas Tallinnast. Paremini jälgitavaks saab ta elukäik alles 1922. aastast, mil ta (ilmselt Moskva kaudu Kaukaasiast) Petrogradi jõudis, sealses buda usu templis end sisse seadis ning Eesti ja seejärel Läti opteerimiskomisjoniga lähemalt suhtlema hakkas. Et Eesti komisjonis käituti temaga halvasti (et mitte öelda lausa jõhkralt), siis otsustas Tennison nüüdsest alates saada lätlaseks (Tennisonsiks) ning ühtlasi muutus ta korrapealt ka 10 aastat vanemaks. Tookordne sügav solvumine oli ka põhjuseks, miks Tennisons mõnda aega Eestit vältis. 1920-ndate aastate lõpul võis teda sellegipoolest Eestis kohata. Just tol perioodil sai Tennison tuntuks kui tulihingeline usukuulutaja ja teokraatliku Pan-Baltoonia Ilmariigi prohvet, kes esitas oma moraalijutlusi vaheldumisi plastilise gümnastika harjutuste, Hiiemetsa tantsude ning sümboolsete pantomiimidega, mis kestsid teinekord ühtekokku kaheksa tundi järjest. Tennisons oli kirglik antikristlane, kes ka põhiolemuselt rahumeelset budismi propageerides kasutas sääraseid väljendeid nagu ristikoerad ja isane ingel Miikael. Balti rahvaste muinasusund ja budism olid tema arusaamise järgi justkui ühe ja sama puu harud. Uuemate uurimuste valguses võib-olla ei tundugi see seisukoht väga absurdsena. Budismile iseloomulikke põhimõtteid leidis ta ka säärastest kunsteepostest nagu Kalevipoeg ja Lacplecis, meie esivanemate puudekultuses nägi analoogiat budausuliste boddhi-puu kultusega. Ka karskete eluviiside ja taimetoitluse propageerimisele pühendus Vend Vahindra talle omase kirglikkusega. Tuntud on ka tema lubadus elada vähemalt 200-aastaseks tänu tervislikele eluviisidele. 1930. aasta suvel kohtas Tennisons Narvas äsja sealse gümnaasiumi lõpetanud Friedrich V. Lustigit. Tollest hetkest alates järgnes noormees talle praktiliselt kõikjale ning oli truu kaaslane surmani. Koos lahkusid nad veel sama aasta lõpul Eestist, et siia enam mitte kunagi tagasi pöörduda. Esmalt reisisid nad Prantsusmaale, kuid juba järgmise aasta lõpul seilasid Suessi ja Tseiloni kaudu Siiamisse. 1949. aastal pagendati nad poliitiliselt segastel asjaoludel naaberriiki Birmasse. Mingi eriline müstikaloor näib Vend Vahindrat ümbritsevat. Olen kohanud inimest, kes, olles sündinud küll alles 1933. aastal, väidab olevat end ihusilmaga näinud paljasjalgset Tõnissoni. Käesoleva kirjatüki autorit huvitab väga, kui palju on Eestis inimesi, kes on näinud Vend Vahindrat ehk paljasjalgset Tõnissoni ja tema jüngrit Friedrich V. Lustigit. Ehk leidub Eestis veel eakaid inimesi, kes mäletavad teda oma lapsepõlvest 1920-ndate aastate lõpust ning on nõus oma mälestusi ka käesoleva kirjatüki autoriga jagama. Kõik säärased mälestuskillud omavad tänapäeval suurt tähtsust. Seetõttu palubki käesoleva kirjatöö autor inimestel, kel on olnud isiklikke kokkupuuteid esimeste Eesti budistidega, võtta temaga ühendust telefonil 693 8037 või 672 2783. See aitaks meil astuda paar sammukest lähemale arusaamisele, kes ikkagi oli too müstiline punase mantliga mees. MAIT TALTS |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||