|
||||
Nr 16 (574) Neljapäev, 25. aprill 2002 |
||||
Arhiiv |
Meie lehes kirjutati…
Lugedes teie lehe 4. aprilli numbrist kirjutist “Inimene otsib abi”, tekkisid mul mõtted, mida tahaksin Videviku lugejatega jagada. Alates 2001. aastast otsustas Kilingi-Nõmme linnavolikogu loobuda maamaksusoodustustest. Käesolevaks aastaks muutis valitsus maa hindamise metoodikat ja nii tõusis meie linnas mõningate kruntide puhul maamaks. Juba varakult selgitas maakorraldaja olukorda kohalikus lehes, kus mainis ka, et abi saamiseks võib pöörduda linnavalitsuse sotsiaalnõuniku poole. Kas on ikka õige lüüa ühe vitsaga — kõik pensionärid saavad soodustuse? See tähendaks, et ühesuguse soodustuse saaksid üksikvanur, pere, kus sissetulekuks kaks pensioni, ja ka need pered, kus maa küll ema või isa nimel, kasutab seda aga hoopis noorpere. Meie linnas kujunes pensionäride keskmiseks maa aastamaksuks ca 350 krooni. Seda on võimalik maksta hajutatult kolmel korral. Võtsime linnavalitsuses vastu avaldusi, milles pensionärid palusid abi maamaksu tasumisel. Enne maamaksu tasumise esimest tähtaega maksis linnavalitsus 15 taotlejale välja 2250 krooni. See ei ole küll suur raha, kuid avaldused rahuldati vähemalt 1/3 maamaksu ulatuses. Tuleb meeles pidada seda, et meie väikelinna maa hinnad on ju tunduvalt väiksemad kui kas või kuurortlinna Pärnu hinnad, rääkimata Tallinna hindadest. Pensionid aga ühesugused igal pool vabariigis. Näiteks konkreetselt juhtum, mille põhjal Videviku artikkel oli kirjutatud — tegemist on 4260 ruutmeetri suuruse krundiga, mille eest tasutav aastamaks on 2002. aastal 546 (enne 350) krooni. Ma ei tea, kui palju peaks nii suure krundi eest maksu maksma Pärnus või Tallinnas, kuid olen veendunud, et tegemist oleks märgatavalt suurema summaga. Käesoleval juhul sai proua Kilingi-Nõmme linnavalitsuse poolt maamaksu toetust 200 krooni, ei olnudki vaja abi kaugemalt otsida. Kuid nüüd sellest, mis mul on peas mõlkunud ja seoses maamaksuga üha tihedamalt meelde tuleb. Nimelt oli vanasti ikka nii, et kui emad-isad vanemaks ja põduramaks jäid, olid lapsed need, kes aitasid oma vanemail toime tulla. Vähemalt maamaksu puhul võiksid nad seda ka praegu teha. Tavaliselt on krundil ka nende lapsepõlvekodu, mis ju pojale-tütrele pärandatakse. Mis oleks loomulikum, kui et lapsed, tulevased maa- ja majaomanikud, aitaksid maamaksu ära maksta. Isegi nendel üksikpensionäridel, kellele saatus ei ole kinkinud lapsi, on tavaliselt testament tehtud, et oma vara mitte lohakile jätta. Ka siin oleks üsna loogiline, et pärija aitaks vanuril maamaksu maksta. Kuid miskipärast ei taheta abi küsida ei pojalt ega pärijalt, kergem on süüdistada riiki ja omavalitsust. Nii juhtuvadki lood, et isegi siis, kui omavalitsus on leidnud pensionäri abistamise võimaluse, valatakse linnaelu korraldajad tänuks vabariiklikus ajalehes tõrvaga üle. Videviku toimetusele veel niipalju, et suur tänu heade nõuannete eest, eks kõigilt ole midagi õppida ja ka meie omavalitsusel Pärnu kolleegidelt. Samas olen aga kindel, et Pärnu kolleegidel oleks meiltki midagi üle võtta — oleme lähedased naabrid, teame-tunneme teineteise tegemisi küllalt hästi. Mae Annast,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||