|
||||
Nr 16 (574) Neljapäev, 25. aprill 2002 |
||||
Arhiiv |
Kohtumiselt Tallinna linnapeaga
Kooliaasta lõpetasid Tallinna seenioride ülikooli kuulajad teabepäevaga, kus esines linnapea Edgar Savisaar teemal “Kuidas elab ja kuidas võiks elada Tallinna pensionär”. Tegelikult ei olnud see ainult pealinnajuttude ajamine, on ju eakate probleemid üsna ühesugused. Seetõttu kohtumisel räägitu üldhuvitav oligi. Sissejuhatuseks põgus ülevaade olnust ja olevast. Rahuldava toimetuleku tagaks pension 50 % keskmisest netopalgast. See oli üks EPPE taotlusi, ka EME ja Keskerakond on seda piiri vajalikuks pidanud. Tegelik suhe on kõikunud 26 ja 35 % vahel. Mullu oli pension 29, tänavu napilt 31 % keskmisest palgast. Võrdluseks olgu öeldud, et meiega ühesuguse pensionisüsteemiga riikidest on palga ja pensioni suhe Tšehhis 42,4 %, Lätis 42,3 %, Poolas 40,3 % ja Leedus 30,9 %. Meenutuseks sedagi, et Eesti aja algul oli pension 200 krooni piires, 1997. a jõudis see 1000 kroonini. Tänavu peaks pension tõusma nipilt-napilt 200 krooni võrra. Otse loomulikult pole seda kõigi muude tõusudega võrreldes piisavalt. Vanemaealiste osa rahvastikust kasvab. See pole Eesti eripära, see on omane kogu Euroopale. Tallinnas on praegu 110 000 pensionisaajat. Linn kui elukeskkond on aga kujunenud nooremaid inimesi arvestades. On kitsaid uksi, järske treppe, kõrgete astmetega sõidukeid, vähe istumisvõimalusi parkides, tänavate ääres, asutustes. Linnavalitsuse üks eelissuundi ongi Tallinna kujundamine kõigile mugavaks elupaigaks. On paigaldatud invatõstukeid, rajatud kaldteid, ostetud madalamapõhjalisi ühissõidukeid. Kõigis linnaosades on eakate päevakeskused. Need on leidnud oma koha sotsiaalvõrgustikus ning linnaosa elupildis. Päevakeskustes tegutsevad taidlusringid, seal pakutakse soodsama hinnaga olmeteenuseid, paljudes on söögitoad ja hubased kohvikud. E. Savisaar küsis, kas aastais inimese suurim mure on praegu rahanappus, kehv tervis. Või hoopis ühiskonnas kujunenud (kujundatud) hoiakud, inimeste üksindus, hingekurbus? On neid, kellel ühtki lähedast ei ole, pole kellegagi sõnakest vahetada. “Märgake siis teie üksildasi enda kõrval, rääkige siis teie nendega,” meenutas ta. Seda märkamistööd päevakeskused teevadki. Eakate tasuta sõit maksab linnavalitsusele mitu miljonit, saunavõimaluste eest kulub 12 000 krooni kuus. Linnaosavalitsuste kaudu on sotsiaaltoetusi antud 16,2 miljonit krooni, põhiliselt ravimiabiks, proteeside jms soetamiseks. Koduhooldusel on Tallinnas 1200 inimest, nende eest hoolitseb 162 töötajat. Hooldekodukohti on Irus 385, sellele lisaks ostetakse mujalt tallinlastele veel 350 kohta, kokku 10 miljoni krooni eest. Muidugi ei anna see kõik põhjust rahuloluks. Vaja oleks luua hädaabi väljakutsete süsteem. Eakatel on sageli selliseid tervisehädasid, mis lausa kiirabi ei vaja, meediku kätt ja silma aga siiski. Vaja oleks rohkem kodust põetusabi, moraalset toetust ja koolitust peredele, kus hoolitsetakse eaka või puudelise inimese eest. Linnavalitsuse tulevikuhooleks on hoida ühissõiduhind madal, Tallinna vesi odavamaks teha, säilitada teatrite, kontsertide ja näituste sooduskülastamise võimalus, tagasi tuua odavamad arstirohud. Küsimisi-kostmisi oli sel kohtumisel palju. Kuulajaile sai selgemaks seegi, kust kulgeb linna ja riigi pädevuse joon. Toimetulekupiiri tõstmine 100 krooni võrra nõuaks riigieelarvest 90 miljonit krooni. Tänu lisaeelarvele saab võimalikuks pensionide kergitamine. Suurendada oleks vaja lastetoetusi. Üldse oleks väga palju vaja. Kõigeks korraga ei jagu raha. Tahet midagi olulist paremaks teha on küll. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||