|
||||
Nr 16 (574) Neljapäev, 25. aprill 2002 |
||||
Arhiiv |
Poole aasta pärast on kohalike omavalitsuste valimised, vähem kui aasta pärast aga tuleb valijal leida endale sobiv esindaja Toompeale. Õige valiku tegemise oskus eeldab asjatundlikkust ning vajadusel võimet ümber hinnata väljakujunenud seisukohti ja eelistusi. Kui riik oleks tõeliselt demokraatlik, kehtiksid turumajanduse põhimõtted ka poliitikas. Läbilöögivõimeliseks peaks kujunema vaid see erakond, kes müüb kvaliteetset kaupa — mitte ilusaid jutte, vaid realistlikke, rahva huvidele vastavaid lahendusideid ja nende teostust. Kui neid napib, pole õige reklaamida erakonda nagu vorstisorti. Näiteks selle asemel, et töötada välja konkreetne tegevuskava tööpuuduse vähendamiseks, püütakse plusspunkte koguda sellega, et kutsutakse erakonda (juhtima) rahva hulgas juba varem populaarsuse võitnud isik, kes võib juhtumisi olla küll kõrgtaseme spetsialist, kuid üsnagi poliitikakaugel erialal. Kergema vastupanu teed minnakse seepärast, et kasutuskõlblike lahenduste leidmine on raske töö, see nõuab poliitikutelt teadmisi, loovat mõtlemist, aga ka sirgeselgsust valijate huvide kaitsmisel. Selle asemel palgatakse sponsorite raha eest parimad reklaami- ja suhtekorraldusspetsialistid, kutsutakse erakonna liikmeteks tuntud kuldsuud. Jutud on imeilusad, probleemid aga kuhjuvad ja inimesed aina võõranduvad võimust. Erakonna “kosmeetikute” asemel peaks vastutustundlik poliitiline jõud koondama enda ümber ajupotentsiaali, kes asuks lahendama rahvuse ja ühiskonna kõige pakilisemaid küsimusi. Mõjukate erakondade juures sellist suunda praegu märgata pole ja seepärast tuleks demokratiseerimise esimese sammuna vältida erakonna sõltuvust sponsoritest. Oleks üsnagi naiivne arvata, et jõukurist sponsor oma raha eest midagi vastu ei taha ja ei saa, et rahastaja huvid ühtivad rahva huvide ja probleemidega. Meil on hiljutisest näiteid, kuidas üsnagi tõenäoline sõltuvus rahastajaist ja võimuladviku isiklikud huvid on kaasa toonud erakondade kaugenemise rahvast ja võimuliidu lagunemise (kolmikliidu erakonnad) ning koguni erakonna hävingu (Koonderakond). Kas see viitab rahva teenimisele, kui erakondade peakorterid uhkeldavad kalli sisseseadega ja paljude suurepalgaliste suhtekorraldustöötajatega, kui erakond kleebib enne valimisi ülikalleid värviportreesid terve maa täis? Kas saame rääkida arenenud demokraatiast, kui erakondade tagatubadesse satub rahastajaid, kelle puhul pole välistatud, et eelkõige lähtuvad nad siiski omakasust? Sestap kipub seos erakonna rikkuse ja rahavõimust sõltuvuse vahel olema ikka võrdeline. Meenugu see neile, kes kavatsevad hääletada mõne rahaga laiutava erakonna poolt. Valija ei vaja erakonna sära-kära, vaid äratundmist, et end välja pakkuva partei programm ja selle liidrite eesmärgid ühtivad suurelt osalt valijate soovide ja lootustega, jutud aga tegudega. Küllap on ka erakondade sponsoreerimine viinud selleni, et Eesti rahva/rahvuse huvid on ebapiisavalt kaitstud (arstiabi muutub vähemjõukaile üha raskemini kättesaadavaks), suurte ja vägevate huve aga arvestatakse vägagi (elektrihinna tõusu valitsus praktiliselt tagasi hoida ei suutnud). Sellest siis ka aina süvenev lõhe kahe Eesti vahel. Ajakirjanduses on varemgi soovitatud keelustada eraisikute ja -firmade toetused parteidele ja kehtestada kõigile Riigikogu erakondadele ühtne riiklik toetus, kuid kahjuks on ka sellega nii nagu paljude teistegi asjadega — pelgalt jutu tasemele on see tänini jäänudki. Ka Riigikogus esindamata erakonnad peaksid saama riigilt tuge, mis võimaldaks rahuldada nende elementaarvajadused. See peaks kaasa tooma laiema valiku erakondadest, suurema võimaluse leida erinevaid, endale meelepärasemaid programme. Oleme meedias sageli kuulnud kurtmist, et erakondade programmid on liiga üldsõnalised ja omavahel sarnased. Kui suudaksime tagada kõigile erakondadele võrdse stardijoone, tuleks see kindlasti kasuks demokraatia arengule ja meie poliitilisele kultuurile. Kahjuks aga pole vist võimalik välja mõelda sellist erakondade rahastamise seadust, millest ei saaks mööda hiilida. Ei tohiks lasta end eksiteele viia rikaste erakondade särast, mis suure raha eest hangitud. Näiteks sõnaosavate poliitikute ilukõned ja populism kõige ihaldatavamas leherubriigis või tele/raadiosaates enne valimisi, otsene reklaam, kärarikkad kampaaniaüritused jms. Selle asemel võiks ehk siiski eelistada mõnd tagasihoidlikumat, kuid valija suhtes ausat ja kohusetundlikku aateerakonda. Mis kasu on valijal erakonnast, kes üsna varsti pärast võimule saamist ei suuda enam varjata, et kõigepealt on isiklikud huvid, siis rahastajate huvid ja kui altpoolt tulev kära juba liiga suureks läheb, siis alles valijate huvid? Eero Laidre |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||