|
||||
Nr 15 (573) Neljapäev, 18. aprill 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Öeldakse, et me elame kiirel ning asjalikul ajastul, mis pakub aktiivsetele ja ettevõtlikele inimestele tohutuid võimalusi nii-öelda “eneseteostamiseks”, mille all mõeldakse põhiliselt kiiret rikastumist. Õigem oleks ehk öelda, et me elame mõttetu kiirustamise ajastul. Me oleme ju näinud, kui palju see kiirustamine on meile ühiskondlikult kahju toonud. Ja selle kiirustamise põhjus või soovitav-saavutatav eesmärk ei ole mitte meie inimeste elu paremaks muutmine, vaid ikka ja ainult nende aktiivsete asjaajajate isiklik rikastumine. Ümberkorraldusi tehakse selleks, et üks väike osa rahvast saaks teise osa arvel suuremat kasumit teenida. Kõik on meil juba allutatud rahale, ka see, mis peaks tõsiselt arvestama inimesega, mitte kasumiga, mis peaks ilma omakasutaotluseta kaasinimest teenima. Meditsiin peab üleval kõrgepalgalist ametnike armeed, kes otsustavad, kuidas ja kellele raha jagada. Jaoskonnaarstid, kes peaksid olema kõigile kättesaadavad, on muudetud ettevõtjateks, mis on täielik absurd. Arst ei ravi enam haigeid, vaid “müüb raviteenust”! Esimese ja teise Eesti olemasolu ja vastuolu ei saa eitada, see on sulaselge tegelikkus. Ainult ei ole õige. Esimene peaks olema just see vaesem Eesti, sest teine on uuem moodustis, on väiksem ja suuresti ebamoraalne. Meil pole õigust seda kinni mätsida, peaksime need vahed seadustama, kehtestades erinevad maksud — ühed, mis pidevalt tõusevad, rikastele, ja teised, mis hoitakse madalal, vaestele. Sest kõik meie ümberkorraldused ja hinnatõstmised on täiesti normaalsed ja õiged kõigi nende jaoks, kes saavad nelja ja viie nulliga palka. Teistele on nad hävitavad. Jah, meie elu teeb murelikuks iga küpsema inimese, kes on oma inimlikkuse alles suutnud hoida. Ent nendel inimestel pole mingit otsustamisõigust, nad võivad seda rahavõidujooksu vaid kõrvalt vaadata ja meie kõigi tuleviku pärast südant valutada. Reeglina on need inimesed ka vaesed, sest kes suurema raha juurde pääseb, see kaotab kohemaid oma küpsuse ja inimlikkuse. Tõsi on see, et vaesus, kui ta just nii suur pole, et hingekese seest võtab, kaitseb inimest ühe kõige hirmsama haiguse eest — see on AHNUS. See on praktiliselt pöördumatu ja parandamatu haigus, mis kiiresti progresseerub ja talt inimliku vaimu välja võtab. Üheks vaktsiiniks selle haiguse vastu võiks olla astmeline tulumaks. Haiged loomulikult ei ole nõus ennast vaktsineerida laskma, sest see haigus tundub neile magusana. Ahnus on vaimu haigus ja enamik vaimuhaigeid peavad ennast terveteks. Ahnus on ühiskonnaohtlik vaimuhaigus ja riik peaks selle vastu kohaldama sundvaktsineerimist Meie riik on selle haiguse kuulutanud vaimseks terviseks, sellest nähtub, et see riik on ise haigeks jäänud. See, et härrasrahvas oma liiga kõrgeid palkasid varjata soovib, annab lootust, et neil ikka mingil määral piinlik on. Ent kui nad tõesti arvavad, et ebaloomulikke palgavahesid kadedusest — mitte õiglustundest — kritiseeritakse, siis on nad juba pääsmatult kadunud. Eesti Energia juht saab mammutpalka, niisamuti tema lähemad abilised, aga vajalike investeeringute jaoks tahab see rikas asutus oma vaeste klientide hulgas abikorjanduse teha! Kui ta oleks vaene asutus, siis oleksid seal palgad ju hulga madalamad. See on see igivana Reinuvader Rebase lugu: tõbine kannab tervet! Mulle tundub, et meie riik käitub nagu isa, kes sõidab uhke autoga, elab luksushotellis ja käib lõunamaal puhkamas, aga lastelt võtab ära vorstiraha, söögu aga paljast leiba! Malle Pärn Lugupeetav peatoimetaja! Ajalehe Kesknädal eelmises numbris (3. aprill) kirjutab Allan Alaküla, et Kesknädal oli esimene ajaleht, mis esimesena laskis lendu sõnapaari “kaks Eestit” (21. märts 2001). See pole tõsi, sest Videvik avaldas selle, õige pisut teisel kujul — kaks Eestimaad — juba aasta ja kuu enne seda (25. veebruar 2000). Miks te oma “au” ei kaitse? Tervitades ja jõudu soovides Malle Pärn,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||