|
||||
Nr 15 (573) Neljapäev, 18. aprill 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Paari viimase nädala jooksul on ajakirjanduses ägedalt, mujal tõsisemalt ja rahulikumalt arutatud, mis on inimelu hind, kellel on (suurem) õigus (pikemale) elule ja kui palju kellegi ravimine (teistele) maksma läheb. Oma sõna meie rahva tervise olukorra kohta ütles president Arnold Rüütel, kes saatis Eesti Rahvusraamatukogus toimunud tervisefoorumile läkituse. President kirjutab: “Eesti rahvas on väga vana nii oma ajaloo kui ka vanuselise struktuuri poolest. Noorte osa rahvastiku üldarvust on väike ja kahaneb pidevalt. Sotsiaalminister Siiri Oviir on tõdenud, et meie rahvas liigub alates 1995. aastast lausa väljasuremise suunas. Ja see pole üksnes ministri tõdemus, vaid sellele on osutanud juba pikemat aega demograafid ja rahva tervise uurijad. Kiiresti vananeva rahva puhul tõusevadki eriti selgelt esile tervishoiuprobleemid. Eluiga tervena on Eesti elanikel üks Euroopa madalamaid. Inimeste stress Lääne elustandardi saavutamisel ja selle säilitamisel, mille nimel ollakse valmis tegema arutul hulgal ületunde või töötama mitmel kohal, maksab kätte tervisekaotusega. Samal ajal on ka selge, et suurenevad käärid meditsiiniteenuse kättesaadavuse ja vajaduse vahel. /- - -/ Terviseteenus on viimastel aastatel oluliselt kiiremini kallinenud, kui on suurenenud meie elanikkonna sissetulekud. Kui demograafilised protsessid liiguvad samas suunas ja maksumaksjate hulk elanikkonnast protsentuaalselt väheneb, siis seisame juba lähitulevikus fakti ees, et solidaarsuspõhimõttel tegutsev Eesti haigekassa hakkab tulevikus ümber jagama pigem meie vaesust kui rikkust. /- - -/ Tekib küsimus, kas oleme ikka oma riigi ja rahva esimesed tõsised säästud paigutanud otstarbekalt. Majanduslike investeeringute kõrval on vaja samasuguse au sisse tõsta ka investeeringud Eesti inimestesse. Ja need ei tähenda ainuüksi haridustaseme tõstmist, vaid samamoodi ka rahva tervishoiu kindlustamist. /- - -/ Me peame kõigepealt garanteerima oma riigi ja rahva jätkusuutlikkuse, tagama igale selle rahva liikmele võimaluse tulla ise endaga toime, alles siis võime rahulikumalt hingata.” Sotsiaalminister Siiri Oviir märkis foorumil, et kui pole tervist, ei ole kõigel muul suurt väärtust. Tervis on rahvuslik ressurss — terved inimesed on suutelised hästi töötama ja ühiskonna jõukust kasvatama. Kui võimalikult rohkem inimesi on aktiivsed ja tulevad ise endaga toime, jääb sünnipäraselt nõrgemate inimeste abistamiseks, laste ja vanurite elukvaliteedi parandamiseks ning tervishoiu edendamiseks rohkem raha. Minister ütles, et kedagi ei saa panna vastu tema enda tahtmist tervislikult elama, küll aga on ühiskonna kohus luua võimalikult head tingimused kõigile neile, kes soovivad olla terved. Ühiskond peab oma elanikke maast madalast harima, propageerima ja soodustama tervislikke eluviise. Tervisekasvatus, haiguste ennetamine on esmane ja ravimine vaid tagajärgedega võitlemine, seetõttu on väga oluline võimalikult hea terviseseisundi säilitamine. Sotsiaalministeeriumis välja töötatud “Rahvastiku tervisepoliitika aastani 2010” alusdokumendis sõnastatakse tegevussuunad, kuidas muuta meie inimeste elukeskkond selliseks, et see soodustaks tervislikku eluviisi ja looks tingimused igaühele tema parima võimaliku terviseseisundi tagamiseks. Eesmärk on ühine — et väheneks haigestumus, pikeneks eluiga ja paraneks iga üksiku inimese elukvaliteet. Probleemid, millest räägiti tervisefoorumil Tallinnas, on iseloomulikud ka paljudele teistele maadele ja neid arutati möödunud nädalal Madridis, teisel maailma vananemisassambleel. Tõdeti, et rahvastiku vananemise tõttu võivad pensionikulud peatselt paljude riikide eelarved lootusetult lõhki ajada — tööealiste arv elanikkonnas kahaneb pidevalt, sellal kui pensionäride osakaal tublisti kasvab. Näiteks Saksamaal tõuseb 2030. aastaks vanemate kui 65-aastaste osakaal 25 protsendilt 35 protsendile. Ameerika Ühendriikide ametlikud prognoosid näitavad, et riigi pensioni- ja tervishoiukulutused võivad 2030. aastaks kahekordistuda. 2013. aastaks tekiks pensionisüsteemis puudujääk ja 2030. aastaks maksejõuetus. Meil Eestis tuleb praegu iga pensioni saava inimese kohta vähem kui 1,6 maksumaksjat, kuid aastaks 2050 on meil tõenäoliselt olukord, et ühe maksumaksja kohta tuleb üks pensionär. Probleemi leevendamise üht lahendust nähakse pensioniea tõstmises, kuid milline erakond või poliitik julgeks sellise ebapopulaarse ettepanekuga välja tulla? Teise võimalusena mainitakse erapensionifondide loomist. Eestis tunnetame selle suuna aktiivset esiletõusu kas või televiisorit vaadates, kus iga natukese aja tagant mingi reklaamilõik kutsub üles raha pensionifondi paigutama. Nii seisabki praeguse noorema ja keskmise põlvkonna ees raske valik — kas hakata kohe säästma ja loota, et see toob kaasa parema tuleviku, või elada tänases päevas, seda enam, et sageli polegi nagu midagi säästa. Kinnitas ju ka Konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing uurimistulemusi tutvustades, et Eestis on üheks olulisemaks probleemiks toimetulek. Meie hinnatase moodustab 60 protsenti Euroopa Liidu omast, sissetulekud samas keskmiselt 30 protsenti. Soomlaste elatustasemest moodustab eestlaste elatustase aga vaid kümnendiku. Eesti pensionäride sissetulek moodustab Soome pensionäride sissetulekust 10 protsenti, töötutel 11 protsenti. Arenenud maades inimesed toidu arvelt kokku ei hoia, Eestis aga loobuvad vaesemad inimesed paljudest toiduainetest, kulutades praegu toidule peaaegu poole oma sissetulekust. Tervisefoorumil nenditi ka, et elanikkonna toitumiskäitumises võib täheldada positiivseid nihkeid. Professor Ain-Elmar Kaasik tuletas meelde vana, kuid alati kordamist väärivat tõde — elanikkonna tervis sõltub ainult 10 % ulatuses arstiabist, mõnevõrra rohkem keskkonnast (20 %) ja pärilikest eeldustest (samuti 20 %), kuid kõige rohkem meie endi eluviisist, meie käitumisest (50 %). Püüdkem siis elada tervislikult, säästkem tervist, meie kalleimat aaret. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||