|
||||
Nr 29 (536) Neljapäev, 19. juuli 2001 |
||||
Arhiiv |
Selle kuu teisel nädalavahetusel kõlasid Viljandis uljad sõdurilaulud ning suitsesid välikatlad. Eesti Vabadusvõitlejate liit pidas oma üheksandat ülemaailmset kokkutulekut. Koos sugulaste, sõprade ja külalistega osales üritusel kaugelt rohkem kui tuhat inimest. Hallipäised sõjaveteranid väärivad igatahes üldist lugupidamist, sest neil on seljataga ränk ja ohvriterohke võitlus. Ei ole nende süü, et Teises maailmasõjas Eesti iseseisvust säilitada ei suudetud. Eesti Leegioni, idapataljonidesse ja piirikaitserügementidesse kuulus üle 70 000 võitleja. Umbes 30 000 meest astus Saksa sõjaväkke vabatahtlikult, lootes niimoodi Eesti Vabariigi taastamisele kaasa aidata. Suurriikide sõjalises heitluses aga ei saanud Eesti sõjamehed paraku oma eesmärke ja aateid realiseerida. Kuid valatud veri ja toodud ohvrid ei olnud asjatud — nende mõjul ei vaibunud okupatsiooniajal kunagi vabadusiha, mis viis Eesti taasiseseisvumisele 1991. aastal. Iidsetest aegadest saadik on sõjamehe elukutse ümbritsetud sangarlikkuse ja kuulsuse oreooliga. Viimane sõda aga muutis oluliselt neid arusaamu — tänase päevani vaieldakse selle üle, kes võitles õigel, kes valel poolel. Mõistagi on jutt Saksamaa poolel võidelnud Eesti Leegioni ja Punaarmee koosseisu kuulunud Eesti laskurkorpuse tegevuse erinevas tõlgendamises. Kui kõneldakse korpusemeestest, siis viidatakse teiselt poolt kommunismi kuritegelikule olemusele. Kui tunnustatakse leegionäride kangelastegusid, siis võib enamasti arvestada Venemaa ja rahvusvaheliste juudiorganisatsioonide ärritatud reageeringuga. Vähene huvi Kutsed kokkutulekust osavõtuks saadeti paljudele nimekatele riigitegelastele ja tipp-poliitikutele, kuid sellele reageerisid vaid vähesed. Kohal oli vaid siseminister Tarmo loodus, kes esines sõnavõtuga. Eesti ja Soome peaministrid Mart Laar ning Paavo Lipponen, kes viibisid sel ajal Saaremaal, saatsid kokkutulekule tervitusläkituse. Telegrammiga pidasid vabadusvõitlejaid meeles Riigikogu liige Vootele Hansen ja sotsiaalminister Eiki Nestor. Eesti Raadiost oli kohal tuntud raadiomees Lembit Lauri. Vikerraadio Päevakajas oli ka lühikokkuvõte Viljandis toimunust. Riigitegelaste eemalejäämine ja vähese meediahuvi kõrval häiris mõnevõrra ka kokkutuleku kohatine ülepolitiseeritus. Peaaegu igas sõnavõtus sai sarjata Riigikogu, kes ei ole suutnud vastu võtta kommunistliku režiimi kuritegusid hukkamõistvat otsust. Põlvamaa esindaja taunis valitsuse tegevust Narva elektrijaamade, põlevkivikaevanduste ja Eesti Raudtee erastamisel. Riigikogule saadeti teravas toonis avaldus. Vanade sõjakaaslaste ringis Kui mõned pisiviperused kõrvale heita, laabus kõik plaanikohaselt. Kokkutulek algas jumalateenistusega Pauluse kirikus. Seejärel siirduti ühises rongkäigus lauluväljakule, kus pärast peokõnet, sõnavõtte ja külaliste tervitusi ootas endisi sõjamehi kultuuriprogramm ning sõdurisupp. Peomeeleolu hoidsid üleval puhkpilliorkester, sõjameeste koorid Tartust, Pärnust ja Võrust ning ansambel Untsakad. Viidad pealdistega Pataljon Narva, Eesti Lennuväepoiste Klubi jt. kutsusid mehi ühisesse vestlusringi. Sõdurisuppi süües ja juttu puhudes meenutati üksikuid lahinguepisoode ning langenud sõpru. Omal kohal olid huvitavad seigad ja sõdurinaljad, sest rindeelu ei koosne ainult kangelastegudest ning võitlusest eesliinil. Meenutab Audru mees Eduard Kirsi: “1944. aasta mais-juunis astusin vabatahtlikult Sauga lennuvälja õppekompaniisse, kus valmistati ette meeskondi suurte, Itaalia päritolu transpordilennukite tarvis. Meil oli kolm kompaniid, ühtekokku 500—600 meest. Mõned episoodid on meeles tänase päevani. Pärast Hitlerile 20. juulil sooritatud atentaadikatse ebaõnnestumist läks kord karmimaks. Tavaline sõjaväeline auandmine asendati fašistliku tervitusega, seati sisse natsionaalsotsialistlike kasvatajate ametikohad. Need “kasvatajad” olid midagi veneaegsete poliitjuhtide või nüüdisaja kaplanite taolist, kes pidid hoolitsema sõduri hinge eest. Mõeldi välja teisigi lollusi.” Pärnakad Endel Fridolin ja Evald Reidla on sõbrad kogu eluks. Koos mobiliseeriti nad 1943. aasta 5. aprillil tagalateenistuse väeossa Piobau, mis tegeles pioneeri- ja ehitusasjandusega. Mehed magasid alati kõrvuti naridel, olid koos Venemaal, Ostrovi, Staraja Russa ja Holmi all. Nüüd tulid nad üheskoos Viljandi kokkutulekule. Pajatab Hugo Kamdron: “Ametlikult tehti minust sõdur 1944. aasta septembris, enne seda kuulusin Omakaitsesse. Sama aasta suvel tegin läbi lühikese kahenädalase sõjalise ettevalmistuse. Seejärel koondati umbes tuhat Laiksaare ja Tali valla omakaitselast Kilingi-Nõmme jaama, kust algas rongisõit Viljandisse. Ešeloni olid tulnud teele saatma paljud kilinginõmmelased, mängis puhkpilliorkester. Sel ajal käisid juba ägedad lahingud Tartu all. Meid paigutati kaitsele Võrtsjärve ääres. Ühes lahingus sattusin miinipildujatule alla, pääsesin imekombel. Miini kukkumiskohast lahutas mind ainult lai magistraalkraav. Tartu kaitselahingud olid kaootilised, puudus kindel juhtimine. Kui saksa munder selga topiti, taheti meid laevadega Saksamaale viia. Aga sellest aust me loobusime ja astusime hoopis Pitka meeste punti. Tallinna ja Keila vahel püüdsime peatada edasitungivaid Vene vägesid, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest jõud olid liiga ebavõrdsed. Mõnda aega olin isegi metsavend. Tutvuse kaudu õnnestus mul saada head dokumendid ja pääseda edaspidistest ebameeldivustest.” MAIT MURUMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||