|
||||
Nr 14 (572) Neljapäev, 11. aprill 2002 |
||||
Arhiiv |
Kauguste kutse, meretaguste maade ja linnade tõmme, mõõtmatute veteväljade ahvatlus on saarlastel veres. See tegelikult kirjeldamatu kihk ei jäta rahule ka eakaid saare naisi ja mehi. Ja kevaditi on Kuressaare Linna Pensionäride Ühenduses ikka peetud reisimisplaane suveks. Ühenduse juhatus kogunes suviste ekskursioonide suundi seadma kevade esimesel päeval. Asja eestvõtja, nagu ta juba aastaid on olnud — kes muu kui ühenduse aseesimees, pedagoog-pensionär Maimu Veller. Tervis tal endal pikemaid reisimisi ette võtta enam ei luba, aga ekskursioone teistele korraldab ta entusiasmi ja haruldaselt suure kohusetundega, ilma igasuguste palumiste või pealekäimisteta. Ta tunneb heameelt teiste rõõmust õnnestunud ekskursioonide üle. Kõik viimaste aastate ekskursioonid ongi hästi korda läinud, andnud uusi teadmisi, pakkunud palju ihule ja hingele. Busse on saadud kasutada soodsalt ja oma osamaksu tasumisega reisikulude katteks pole pahandusi olnud. Tänavuseks suveks võeti sihikule kolm peamist reisisuunda. Esiteks lätlaste pealinn Riia. Sinna, mõnikord Baltikumi metropoliks nimetatavasse linna ei ole viimasel aastakümnel väga paljud eestlased ja saarlased enam sattunud. Nüüd on Maimu Velleril lätlastega asjad põhimõtteliselt kokku lepitud. Sõidu aeg saab kindlaks tehtud veel ühel suuremal koosolekul. Oma vabariigi piiridesse jäävatest ekskursioonidest said plaanide paberile kirja sõit suvelinna Pärnusse, Vändrasse ja Kurgjale. Veel üks pikem huvireis tuleb Tallinna: Pirita kloostrisse, Meremuuseumi ja jäämurdjale Suur Tõll. Ka oma merises maakonnas on veel küllalt huviväärset vaatamist, näiteks Muhu saarel, muistses Maasilinnas, Koigi rabas ning paljudes teistes paikades. Igatahes on pensionäride reisikavad tehtud alternatiivsete võimaluste arvestamisega, sest asjaolud võivad kujundada olukordi, mis nõuavad paindlikkust. Aadu Hint laskis oma raamatuviida kujundada ladinakeelsena kirja pandud üldistava juhtmõttega tema elus: navigare nescesse est ehk maakeeli — meresõit on kohustuslik. Eks Hintki oli nende põlvkondade saarlane, kellega praegused eakad kaaskodanikud võivad end 20. sajandi ajaloopööristes kaasosalisteks pidada. Möödunud sajandi teisel poolel ei pääsenud väga paljud saarlased enam meritsi oma teadmistejanu ja uudishimu rahuldama. Nüüd tahetakse seda enam minna, olgu siis mereteed või maad mööda. Saarlased mõistavad hästi sedagi, et mujalt-inimestel on huvi siinse toreda looduse, inimeste, muististe, kõige vaatamisväärse vastu. Tulge, vaadake, kuulake, tundke end hästi. Siin on rahulikum, üpris turvaline, võiks peaaegu öelda, et üsna kena keik. HARRY ÕNNIS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||