|
||||
Nr 14 (572) Neljapäev, 11. aprill 2002 |
||||
Arhiiv |
Olen kolmandat tähtaega Tähtvere valla sotsiaalkomisjoni esimees. Ametinimetus saaks palju pikem, kui lisada kõik selle komisjoni pädevuses olevad elualad. Need on lisaks veel kultuur, sport ja haridus, seega neli põhisuunda, peale selle jooksvad probleemid, mis alati komisjoni põhitööga otseselt ei haakugi. See amet tekitab palju mõtteid ja probleeme, sest mitmetes maades olen näinud hoopis teistsugust, stressivaba ja sotsiaalselt kindlustatud elu. Öeldakse, et õnnelikud on inimesed igaüks isemoodi, õnnetud aga kõik ühtemoodi. Õnnetu on inimene harilikult siis, kui tal puudub võimalus inimväärseks eluks. Sellel on ühine nimetaja — vaesus. Eestis — tööpuudus, sellega kaasnevad alkoholism, haigused, narkomaania ja lõpuks asotsiaalsus. Indias elatakse suure perega ära ühe Austraalia dollari eest päevas (9.50 Eesti krooni). Paljud Austraalia eestlastest pensionärid saadavad 30 dollarit kuus Indiasse, saamata teada, millist peret nad aitasid — see pole tähtis. Ega meie linnapensionäril ka palju rohkem üle jää. Aga eestlane on uhke, ta ei lähe naljalt abi paluma. Suurim probleem polegi ehk vaesus ise, vaid kuidas see tekitati ja jätkuvalt tekib. Tööinimene ei saa aru, kuidas võis juhtuda, et, teinud eluaja pingelist, lausa rasket tööd, pole tal lõpuks midagi. Ta elab kehvades tingimustes ja elu lõpul kannatab isegi alatoitluse all. Ausa inimesena maksab ta üüri ära, söögiks jääb aga peaaegu nagu hindul kümme krooni päevas. Nagu ikka, pole keegi süüdi. Süüdimatus ongi rahva paljaksvarastamise põhiline eeldus ja see toimib Eestis hiilgavalt. Võib raisata miljardeid, jätta miljardeid makse maksmata, võib teha peaaegu ükskõik mida, kartma kedagi ei pea. Hädade üks olulisi põhjusi on vildakas maksusüsteemis. Astmelise tulumaksu kaotas esimene Laari valitsus, määrates vaesed vaesuma ja rikkad veelgi rikastuma. On teada ka süütenöör, mis sotsiaalse püssirohutünni plahvatama paneb — see on vaeste ja rikaste suhe. 1917. aastal, revolutsioonieelsel Venemaal oli see 1:30. Meil ei häiri suhe 1:20 kedagi. Majandusliku edu näitaja poleks rikkurite arvu suurenemine, vaid vaeste hulga vähenemine. Kui miljonär maksaks näiteks 33 % ja väikesepalgaline 15% tulumaksu nagu paljudes maailma riikides, poleks nii hullu olukorda saanud tekkida, kui on praegu. Edasi saab see vaid süveneda. Vaestelt võeti ka eelmise valitsuse poolt superfirmadele kingitud miljard või enamgi, millega eelarvet lapiti. Samas jäi mitu aastat järjest miljardi jagu makse laekumata — suurfirmad ei maksnud ja kogu lugu. Kes peaks maksud sisse nõudma? Mida peab hammasrataste vahele jäänud inimene sellisest riigist arvama? Tõsi, paljude probleemiks on alkohol ja osa inimesi on tõepoolest hädavaresed. Mida peavad tegema lapsed, kui issi on vangis ja emme joob kogu raha maha? Siit algabki sotsiaaltöötaja tegevusmaa. Tema on puhver riigiaparaadi ja õnnetu indiviidi vahel. Ta peab hoolitsema, et inimene saaks toetuse kätte, et see jõuaks just sinna, kuhu ta on määratud. Palju selleks võimalusi pole, kuid olemasolevadki tuleb ära kasutada. Ühekordse toetuse saab suuremate laste puhul anda otse lastele. Kui raha on vaja näiteks riietusesemete ostmiseks, tuleb asi lahendada nii, et sotsiaaltöötajal on avalduse juures kviitung asja ostmise kohta. On rakendatud isegi skeemi kauplus—abivajaja, kus inimene saab poest võtta vaid toitu, isegi õlu on keelatud, raha on mõeldud laste toiduks ja räägitagu isikuvabadustest palju tahes — juua võib ikka mitte abiraha, vaid tööga teenitud veeringute eest, kui seda raha on nii palju, et paremat pole temaga midagi teha. Pole kindlasti ainult meie vallas nii, et tosin last saab sooja toitu vaid kord päevas ja sedagi koolis. Meil saavad puudustkannatavate perede lapsed koolitoidu tasuta. Kunagi olime nii rikkad, et maksime poole kõigi laste koolilõunast, osale kogu toidu. Riigipoolse toetuse kardinaalse vähenemisega eelmise valitsuse poliitika taustal jäi see ära. Hea on armastada isamaad ja seejuures rahvast mitte hoolida. Eesti rahval paistab päris needus peal olema, et ta ei oska õigeid mehi end juhtima delegeerida. Meil valisid paljud pensionärid parlamenti Kaljo Kiisa. Kas ta teabki, kus Tähtvere vald asub? Ja kui ta pensionärina mõistabki maapensionäri muret, siis kas ta saab oma palga ja pensionimääraga sellest ka aru? Tore kingsepp Johannes on õõnes varjukuju, meie valla vanur aga hädasolija, keda oma vald peab aitama. Pole lihtne inimest ka Tähtvere valla sotsiaalmajja meelitada. Eestlane tahab ju olla oma kodus lõpuni. Kes on tulnud, pole kahetsenud. Tähtvere valla hooldekodu Ilmatsalus on väga korralik. Ometi on seal üle poole kohtadest tühjad. Valla sotsiaalnõunik Õie Männik teeb palju tööd. Külavaheteel võib teda näha õhtutundidelgi. Vaja minna kedagi vaatama, midagi kontrollima, kaebust lahendama. Vallas on rohkem kui 2800 elanikku, neist 600 pensionärid. Nii neile kui ka paarile tosinale probleemsele perele peab Õie Männikul aega jätkuma, sotsiaalnõunik tegeleb ka lastekaitse, kooli, kultuuri ja spordiga. Viimast veavad küll aastaid tublid Kaja ja Rein Raid, tänu kellele võib vald olla julge, et võistlused ja üritused toimuvad ning ka auhinnalised kohad ei jää tulemata. Sotsiaalkomisjoni võimalused tublit nõunikku aidata pole just suured, kuid ei Ilmatsalu kooli direktor Maie Leinus ega ka raamatukogu juhataja Maret Lukken ütle abist kunagi ära. Lasteaeda esindab Aino Suvi ja Tartu Agrot Argo Kukk. Komisjoni liige on ka kultuurinõunik Aili Põldaru. Kokkuvõtteks: raske on üksikpensionäril, kelle kogu pension läheb kommunaalmakseteks, raske on noorperedel, kus ema ei saa tööle minna pisipere tõttu. Raske on töötutel, moraalselt raske hädas olevatel noortel, kes ei suuda oma eakaid vanemaid toetada. Heast tahtest on vähe. Vaja on suuremaid pensione, lastetoetusi ja toetusraha neile, kes vajavad toimetulekuks abi. Võib osta lõputult uusi või roostes relvi ja pürgida NATO-sse, tormata Euroliitu või vaielda kella keeramise üle, kõik see ei huvita maainimest, kel pole tööd. Kes lubab maaelu jalule upitada ja hädasolijaid aidata, selle poolt maainimene hääletab. Isamaaliit sai võimule tuhandete väliseestlaste häältega, kellele piisas ilusast jutust, mis siis, et teod olid vastupidised. Maainimene nõuab tegusid, ta valib nüüd need, kes teda enam ei peta. Küllap saame järgmistel valimistel ka valitsuse, kes mitte oma, vaid rahva asja ajab. HELDUR JÕGIOJA,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||