|
||||
Nr 14 (572) Neljapäev, 11. aprill 2002 |
||||
Arhiiv |
Imelik aeg on. Päevast päeva, mitu nädalat juba toob elu uudiseid, millega inimene ei oska midagi peale hakata. Või — kas peabki oskama? Nädala lõpus kirjutavad abituriendid töö, mida vanasti küpsuskirjandiks nimetati. Alati — usutavasti ka seekord — on olnud mõni teema elust enesest, mis meid otseselt puudutavaid sündmusi ja poliitikat riivab. Kujutlen, kuidas istub ja mudib kirjapulka noor inimene, kes oma mõtiskluse teemaks on valinud midagi à la “Tulevik on minu kätes” või “Olen ise oma õnne sepp” või muud samamaigulist. Tema, noor kirjutaja, teab, et praegu on Eestis keskmine palk mõni kroon alla kuue tuhande. Ta teab, et äsja indekseeriti esmakordselt pensione ning need kasvasid keskmiselt 130 krooni võrra, ta teab, et kuigi üks rahva tuleviku eest seisev vanadaam nõuab riigilt (rahvalt) iga lapse tarvis 1000 krooni kuus, on siiani lastetoetus ainult 150 krooni. Kindlasti teab noor inimene sedagi, et juba paar nädalat tuleb elektri eest ligi veerandi jagu rohkem maksta, et elektri hind tõstab automaatselt ju kõiki teisigi hindu, sest tänapäeval ei küpsetata leiba ega lüpsta lehmi ilma elektrita, ei saa selleta rõivast selga ega saabast jalga. Mida hakata selle kõige taustal peale infoga, mis läinud nädalal rahvani jõudis, riigiametnike palga suurusega nimelt? Palgamiljonäre kasvab kui seeni pärast vihma. Ja ei ole need erafirmade pikajalgsed sekretärineitsid, vaid riigi leival olijad. Riigikogus arutati ja seadustati omal ajal palgaastmestik, mis kinnitas, et suurim riigi poolt makstav tasu on 12 500 krooni kuus. Ei ole keegi ametlikult seda astmestikku kehtetuks tunnistanud, kuid kehtiv pole see enam ammugi. Igasugused tulemus- ja muud tasud on pildi päris segi löönud. Võõrasse rahakotti piilumine ei olevat viisakas, ent ega riigi rahakott võõras olegi, see on ju meie kodanike ühine asi. Kalle Muuli (Postimees) kirjutab: “Tulemuseks on kalapüük nii sogases vees, et ilmselt ei tea ükski inimene väljaspool riigiaparaati rahva teenrite tegeliku töötasu kõiki koostisosi… Kummatigi on sellel segasel olukorral selge tagamõte — võim ja omakasu. Kusjuures ametnike huvi isiklikku elujärge parandada langeb siin ühte nende palga üle otsustama pandud poliitikute huviga oma võimu kindlustada.” Aeg-ajalt lahvatab mingil põhjusel eestlaseks olemise uhkus-häädus. Kui keegi kaasmaalastest medalikoormaga tuleb, mõni laulukoor taas maailma tippu on jõudnud, mõnda maarjamaist dirigenti või helikunstnikku on pärjatud... Ometi kinnitavad viimase aja sotsioloogilised uurimused, et rohkem kui veerand noortest pühiks esimesel võimalusel Eestimaa tolmu jalgelt. Ja nende kohta, kes kohe minema ei tormaks, kirjutab sealsamas Postimehes muusik ja kirjanik Tõnu Trubetsky: “Kaalukauss on … kaldunud kolkluse kasuks, mida ekslikult peetakse patriotismiks.” Õhus on kevadet. Õhus on ka lähenevate valimiste tugevat hõngu (algavat võitlust). Sellega haakub parteiliikmete nimekirjade avaldamine paar nädalat tagasi. On ju selge, et mida pikem nimekiri, seda mõjusam on erakondki. Mida mõjusam erakond on, eks pälvi ta seda enam usaldust, ju on siis valimistel võimalusi rohkem. Ja kuidas õigupoolest on selle riigi poolt erakondadele antava toetusegagi? Praegu see liikmete arvust ei sõltu, ent seda on taotletud ju küll. Paraku tõid pikad nimekirjad üllatusi kuhjaga. Mõnes erakonnas on libaliikmeid, enda teadmata parteisse võetuid mitusada. On neid juhtpoliitikuid, kes süüdistavad sisseastunute kehva mälu — andsid, näe, avalduse ja unustasid ära —, on teisi, kel nüüd on suu vett täis. Aga käitumismall on kõigil üks — ise oledki süüdi, partei on justkui patust puhas. ...Istub eksamiruumis laua taga noor inimene, elluastuja ning homne maksumaksja. Mida hakkab ta peale kõigi nende valus-teravate peeglikildudega, mis Eestimaa elupilti näitavad? Kindlasti peab ta ju küpsustöö eest punktide maksimumsumma kätte saama, muidu edasi õppima ei pääse. Uurimistulemused on näidanud, et kümne aastaga on kasvanud varane suremus Eestis just madalama haridustasemega väiksemapalgaliste hulgas. Tahad elada, vali tasuv eriala, õpi — saad hea palga peale, elad kaua ja õnnelikult. Palkad isikliku turvamehe, kellega pühapäeviti autoski ametlikule staatusele vaatamata amüseerida võib. Ainult tulirelvad tuleks koju jätta, need võivad pauku teha. Küll oleks hea, kui teaks, kuidas oma elu selle Eestimaa eluga kokku kõlama panna… IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||