|
||||
Nr 13 (571) Neljapäev, 4. aprill 2002 |
||||
Arhiiv |
Tallinna Kristiine linnaosa vanema asetäitja VILJO RANNALA:
Olete sotsiaaltööd teinud kümme aastat. Kui palju on sotsiaalhoolekanne selle ajaga muutunud? Kui me 1991. aastal sotsiaalhoolekandega alustasime, siis kõige suuremad raskused tekkisid sellest, et vastavad seadusaktid peaaegu puudusid, sotsiaaltöö ja sotsiaalhoolekanne olid välja kujunemata. Praeguseks on seadused enam-vähem paigas ja kõigil sotsiaaltöötajail ettekujutus, mida ja kuidas teha. Samas oleks vale väita, et kõik on korras. Sotsiaaltöö vundament on valmis. See koosneb kolmest plokist: seadusandlik baas, personalikoolitus ja raha olemasolu. Vundamendi kandevõimest sõltub, kui suure ja uhke maja saame ehitada, s.t kui täiusliku sotsiaalhoolekande välja arendada. Rõõmustab, et Tallinnas on viimase kümne aasta jooksul rajatud mitmeid sotsiaalobjekte, mille tarvis on eraldatud piisavalt raha. Aga arvestagem, et Eesti äärealadega võrreldes oleme mõningal määral siiski eelisolukorras. Tallinnas on kõige rohkem elanikke ning suuremapalgalisi maksumaksjaid ja seetõttu ka rohkem raha. Millised sotsiaaltöö kitsaskohad on püsinud tänaseni? Neid pole palju. Areng on olnud kiire. Üks suuremaid kitsaskohti on Eestit hõlmava sotsiaalhoolekande võimaluste ebaühtlane areng, eelkõige ebaühtlaselt jaotunud raha tõttu. Märkisin just, et meie oleme mõneti eelisolukorras, sest meie käsutame miljoneid kroone, kuid mõnel ääreala vallal pole raha isegi kõige odavamate projektide käivitamiseks. Kui napib maksumaksjaid, laekub ka omavalitsuse kassasse vähe raha. Siin peaks riik senisest tõhusamalt abistama. Tugevast sotsiaalhoolekandest saame rääkida siis, kui see on abivajajakeskne. Ja veel üks probleem: ka praegu on seadustes tühikuid, mis vajaksid täitmist. Sotsiaalhoolekande seaduses on § 14, mis käsitleb eluasemeteenuseid, sätestab sotsiaalkorterite andmise ja kasutamise korra. Kui olime Kristiine linnaosas rajanud sotsiaalkorterid, andnud need abivajajatele, tõdesime üsna varsti, et mitte kõik asukad ei tule endaga ise toime. Mõni enne sissekolimist veel üsna kõbus eakas hakkas varsti vajama ööpäevaringset hooldust. Mida teha, kui sotsiaalkorteris omaette elamine on abivajajale vastuvõetav ja hooldekodusse ei soovita minna? Sotsiaalkorterite elanike hooldamist oleme korraldanud võimaluste piires. Sotsiaalhoolekande seadusega peaks sätestatama sotsiaalkorterites elavate inimeste hooldamine, mille alusel saaksid vallad ja linnad taotleda raha. Kristiine linnaosa sotsiaalkorterites elab ligemale sada inimest — on nii eakaid, puuetega inimesi kui ka endisi lastekodu kasvandikke. Teatavasti maksab eaka ööpäevaringne hooldamine sotsiaalkorteris tunduvalt vähem kui sama teenus hooldekodus. Pealegi on sotsiaalkorteris omaette elamine, hooldekodus tuleb paljudel juhtudel tuba jagada teiste, päris võõrastega. On veel üks mureteema, mis aeg-ajalt ikka üles kerkib. Ka praegu ei saa me öelda, et alati läheb abi just sellele, kes seda kõige rohkem vajab. Ikka võib kusagil olla keegi, kes teadmatusest või tagasihoidlikkusest jääb väga raskes olukorras abita. Samas juhtub, et toetuste taotleja on meid jälle üle kavaldanud, et tema majanduslik olukord pole sugugi nii raske, et vajaks rahatuge. See teema on muide päevakorral teisteski riikides. Eelkõige on see suure elanike arvuga omavalitsuste probleem. Väikeses külas on ju kõigi elujärg nagu peo peal, aga meie ilma taustauuringuteta läbi ei saa. Tean perekondi, kelle toimetulekut põhjalikumalt uurides ilmnes, et elatakse jõukalt, kuid peeti vajalikuks veel ka tagasihoidlikke toetusrahasid välja petta. Ei usu, et pettusega saadud raha neid õnnelikuks tegi. Mõnigi kord oleme kohanud lausa uskumatut jultumust, pärast jõuka toetusetaotleja paljastamist pidanud kuulma räiget sõimu. Ometi pole sotsiaaltöö meie linnaosas kõige raskem. Minu lugupidamine kuulub eeskätt suuremate linnaosade sotsiaaltöötajatele, on ju seal ka teenindatavate inimeste arv oluliselt suurem. Meil on elanikke 27 000, Põhja-Tallinnas 60 000 ja Lasnamäel koguni 100 000. Mida ootate Keskerakonna ja Reformierakonna koostööst? Pensione mõningal määral suurendati, lastetoetusi tänini mitte. Aga seda oleks kindlasti vaja teha. On ju ammu teada, et lasterikaste perede majanduslik olukord on pensionäride omast raskemgi. Mul on andmeid, et lastetoetuse suurendamiseks raha praegu otsitakse — loodame, et lähitulevikus ka leitakse. Tallinnas on sotsiaalhoolekande probleemidesse suhtutud mõistvalt ja koostöövalmilt, olenemata sellest, millisesse erakonda on kuulunud linnapea ja volikogu esimees. Loodetavasti sujub koostöö ka uue võimuliidu esindajatega. Mis pakub töörõõmu? Praegu on Kristiine linnaosas kaks sotsiaalkorteritega maja ja kui ma kuulen nende elanike tänusõnu, siis tunnen, et saan uute ülesannete lahendamiseks jõudu ja optimismi juurde. Mõni päev tagasi alustas linnaosa valitsuse (Tulika 33B) teisel korrusel asuvas jõusaalis tööd veel kaks treeningurühma senisele kolmele lisaks. Juhendan teismeliste rühma, kus osalevad probleemsed noored. Tunnen suurt rõõmu, kui näen, et suudan probleemsust vähendada. Jõusaalis saavad käia ka eakad, kes kasutavad aktiivselt veloergomeetrit, neil mõõdab meie töötaja pulssi ja vererõhku. Jõusaali kasutatakse agaralt. Eakate päevakeskuses hakkasime linnaosa elanikele näitama videofilme. Esimene film oli “Ilus Eesti”. Igas kuus on neli filmitundi. Me kõik tahame, et elu läheks paremaks. Soovin optimismi ja heatahtlikkust kaaskodanike vastu. TIIT MARTIN |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||