|
||||
Nr 12 (570) Neljapäev, 28. märts 2002 |
||||
Arhiiv |
Igal pildil on oma lugu. Juuresolev pilt jutustab ilmekalt pere loo, koduküla lugu ja kogu Eesti maaelu ajalugu. Pildil on Mihkli talu perenaine päeval, mil tema jäi talusse üksi. Talu viimase noorema põlve inimese haud oli kinni aetud ja talu korstnast selle pere suits igaveseks kadunud. Lugu haarab kahte talu ja on eesti külapere kohta nii korduv ja tavaline. Mihkli talu oli küla suurim ja kauneim. Kahekorruseline hästi värvitud häärber seisis jõe kaldal. Enne suurt sõda oli see naine keskealine ja täis elujõudu. Õde oli juba naabertalus mehel. Ka see oli suurtalu. Sõideti laulupidudele ja tehti üle küla jaanituld. Siis tuli uus võim ja kaks diktaatorit hakkasid maailma omatahtsi ümber jagama. Talumeest tõmbas üks ja värbas teine ja ühele poole värvatul ei olnud teiselt poolt halastust oodata. Kui Vene vägi lähenes, panid õde ja õemees paremad asjad kokku, maksid rannas üleviijale ning ei saanud enne pidama kui Kanadas. Ega tulnuka elu sealgi meelakkumine olnud. Rabasid tööd teha, elasid ära. Tapsid ennast tööga ja sinna on nad mõlemad maetud. Neist jäi järele tütar, kes läks mehele ja sõitis mehega kuhugi ära. Ta ei osanud eesti keelt, algul saatis paar kirja. Kuid nüüd ei ole aastat kümme-viisteist tast midagi kuulda olnud. Nii kadusid pool peret ja ühe talu suits. Ka suurtalu vanal perel ei õnnestunud Eestimaa mulda rahule heita. Ütleme, et pildil olija nimi oli Maie. Pere nooremal tütrel olid ammugi välja kujunenud head suhted talu sulase Arturiga. Elasid kokku ja neil oli sõja algul tütar. Abielus nad siis ei olnud. Elu läks algul nagu vana viisi. Siis aga hakati kolhoosi ajama. Teine pilt on tehtud momendil, kui Artur hellitab hobuseid enne kolhoosi viimist. Läksid ka lehmad. Vanaperenaine ja Maie käisid neid laudas vaatamas ja hellitamas. Nad olid ju nende omas laudas, kuhu oli kokku toodud pooled küla lehmad. Siis küüditati kogu pere ära: isa, ema, Maie ja 8-aastane Kati. Nende uueks koduks sai Kurgaani oblasti Mogilnoje küla. Vanad olid siis juba mõlemad üle 70 aasta. Kodunt kaugele äraviimine andis neile viimase hoobi. Aastase vahega maeti nad küla kalmistu serva. Mõlemat hauda tähistab rist. Sellegi pärast oli ütlemist, kuigi küla rahvas oli neile kogu jõuga abiks ja toeks olnud. Läks veel aastat poolteist või kaks, kuni Maiel lubati koos tütrega koju sõita. Tallinna asuda ei lubatud, kodukanti küll. Ligi kuus aastat oli Artur olnud talu hooldaja ja seal üksi elanud. Oli Maiet oodanud. Kohe peeti ära ka pulmad. Mis pulmad nüüd sel viletsal ajal, kuid ankur õlut tehti ja ka pudel viina osteti. Pärast registreerimist tulid mõned naabrid. Osa ei julgenud, osa ei tahtnud tulla. Ajad olid viletsad ja kõigest oli puudus, kuid maainimene rabas põllul ikka kõigest jõust tööd teha. Nikita sula ajal hakkas elu maal pikkamööda jalgu alla saama. Aga seegi saadi ränga tööga. Kati oli sel ajal juba ülikoolis, läks mehele ja asus Tartusse elama. Vanajumalaga on mõni esivanematest teinud ikka niisuguse kontrahi, et peres on aiva tütred. Ka Katil oli mõne aja pärast tütar. Lapselast nägi Maie esiotsa suviti, pärast aga järjest harvemini. Nüüd olevat ta läinud Saksamaale lapsehoidjaks. Ka Kati elus ei olnud õnne. Läksid mehega lahku. Pilt Maiest on tehtud sellel päeval, mil Kati oli linna kalmistul maha maetud. Maie oli suguvõsast ainukesena järel ja jäi üksi ning vanana talusse. Naabrid ikka abistasid vanainimest ja lõpuks matsid ta Arturi kõrvale. Kõik lähemate hauad olid mööda ilma laiali. Ligi kümme aastat on suur maja tühi ja laguneb. Paljudel põldudel on kõrge võsa peal. Nagu noor mets. Ja mitte ainult nende talu maadel. Külas jääb igal aastal mõni suits vähemaks. Kui linnast tulebki mõni noor pärija, siis müüb see talu metsa maha ja kaob sinna, kust tuli. Varakevadised kased on pisarates. Mis on selles külas kümne aasta pärast? Praegu veel ukerdavad kõige jonnakamad maainimesed talu pidada. Vähem kui sada talu on Eestimaal jalad alla saanud. Teistel on ebavõrdses konkurentsis isu ära läinud. Küllap müüvad oma maad välismaalastele maha. Kümme aastat on Eesti maaelu ja turu võimalused olnud ebavõrdses olukorras, rüüstamiseks, mahamüümiseks ja maa kokkuostmiseks. Siit on tulevik juba täna ette näha. Kümne aasta pärast? Need antakse rüüstamise lõpuleviimiseks. Eestlased on maalt kadunud ja siis tulevad Läänest peremehed, panevad suurfarmid moodsa tehnikaga käima ning eesti kõrgharidusega sulased leiavad maal väikese palga eest tööd. Siis saab Eesti maa jälle kauniks. Rammusatel luhtadel on kenad punasekirjud karjad. Raisus olnud põllud on uuesti kuivendatud ja viljakad. Metsarüüstamine on lõpetatud ja kõik on Eestis okei! Ja talu (täpsemalt farmi) korstnast tõuseb jälle suitsu. Hugo Murre |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||