|
||||
Nr 12 (570) Neljapäev, 28. märts 2002 |
||||
Arhiiv |
Kümme aastat ministreid Enam kui kümne aasta eest pani põllumajandusminister Vello Lind ameti maha, sest ta ei soovinud põllumajanduse allakäigus olla kaasosaline ega isegi mitte selle vahetu tunnistaja. Ent seda ametikohta ei võidud tühjaks jätta ning tagantjärele on peaaegu võimatu päris täpselt kindlaks teha, millised olid seda ametit pidanud paljude ministrite teened nii heas kui ka halvas mõttes. Ega nemadki ei tegutsenud vabalt ja omapäi, nad sõltusid peale vaba soovi veel paratamatutest asjaoludest, parteilisest kuuluvusest ja teiste võimulolijate tahtest. Ent tunnelist välja pole jõutud. Aeg-ajalt on isamaalised ja mõõduklikud erineva tasandi võimukandjad hüüatanud, et tunneli lõpus võib näha juba valgust. Igakord on see aga osutunud poliitilise blufi viirastuslikuks virvatulukeseks. Eelmist ministrit Ivari Padarit on kiitnud parteikaaslastest mõõdukad ja ka minister ise. Arvan samuti, et põllumajandusministri kiitmine on üsnagi põhjendatud siis, kui võrrelda teda teiste kolmikliidu mõõdukatest ministritega, nagu majandusminister Pärnoja, välisminister Ilves ja sotsiaalminister Nestor. Muidu küll mitte. Suhteliselt soodne maailmaturu konjunktuur pole ministri teene, küll aga on karuteene põllumajandustoetuste kärpimine või nende osaline asendamine eurotoetustega. Kaader otsustab kõik Halb on see, et põllumajandusministeeriumi kaader on oluliselt nõrgenenud eriti viimastel aastatel. Nn vanad hundid on enamikus lahti lastud ja “noored koerad” asemele võetud. Vähe on ju sellest, et nad klähvida oskavad, kui nad ei tunne asja ega elu. Nad pole põllumajanduses iialgi töötanud ja õieti polegi enam põllumajandust, kuhu kooli lõpetanu võiks tööle asuda. Seepärast tullakse aeg-ajalt välja naiivsustega. Üks näide. Mullu septembri algul teatati ajakirjanduses, et kartulisaak on enneolematult kõrge ja eelmisest aastast koguni 7 ts võrra kõrgem, kusjuures tõus oli 150 tsentnerilt loodetava 157 tsentnerini hektarilt. See, et praeguseks on kartulit nii vähe, mis ka turuhinna tõstis koguni 6–7 kroonini, on veel väike viga. Suurem viga seisneb hinnangu naiivsuses — 4 %-list tõusu ei tasuks küll suureks rääkida, sest see jääb allapoole kartulisaagi määramise täpsust. Viga on selles, et tööle võeti mõõdukate poliitilised nõunikud, mõned skandalistid ja tähenärijad. Mullust keskpärast teraviljasaaki ei tasuks ka just rõõmustavaks pidada, kui on teada, et sedagi saaki koristati veel oktoobri keskpaigani. Eestis tuleb igal 5.—7. aastal viljakoristus lõpetada juba enne 10. septembrit, sest pärast seda ei tasu enam koristusilma loota. Põllumees peab kuulma päris ebameeldivaid teateid Euroopast, sest euroläbirääkimised näivad nurjununa. Piima kvoodiks on EL pakkunud vaid 562 633 tonni, Eesti taotlus oli 900 000 tonni. Teravilja nn baaspinnaks (teravili koos rapsi, külviheinte ja muuga) pakuti EL-ist 387 233 ha, taotlus oli aga 650 000 ha. Kartulitärklise kvoodiks pakuti 250 tonni ehk vaid 2,5 % taotlusest. Ammlehmade toetust pakuti kolmandiku ja utetoetust viiendiku ulatuses taotlusest. EL lähtub oma pakkumises eelmise sajandi viimase viie aasta tootmisstatistikast, mil liberaalsete poliitikute primitiivne vabaturupoliitika oli oma kibedaid vilju kandnud. Sisuliselt tähendab see aga seda, et kolmandik Eestimaa põlde jääb põliselt sööti, ohakate, puju ja orasheina kasvulavaks. Lisaks sellele pakutakse EL-is vaid väikesi otsetoetusi. Teravilja, rohusilo, kesa ja õlikultuuride otsetoetuse taotlus oli 3450 krooni hektari kohta, arvestades, et saak on ligi poole väiksem ja sedagi lubatakse 25 % tasemel ühikumäärast. Seega pakutakse 8 korda vähem ehk 436 krooni hektarilt. Loomakasvatuse otsetoetused jäävad praegusestki väiksemaks. Euroskeptitsismi allikad Poole aasta eest arvas veel vaid alla kolmandiku küsitletutest, et EL-i tasub astuda. Rohkem oli vastaseid. Põhjus oli suurel määral selles, et kolmikliidu poliitika oli ebapopulaarne ja referendumil vastuhääletamist võeti kui umbusaldust selleaegsele valitsusele. Pärast presidendivalimist vähenes euroskeptikute arv tunduvalt, sest usaldus võimu vastu kasvas. Ajakirjanduses räägiti palju piirangutest meie tööjõu vabal liikumisel euroliidu teistesse riikidesse. Maarahvale see eriti oluline polnud, sest nad pole nii väga valmis oma kodust lahkuma ja võõrsile õnne otsima minema. Küll aga on see solvav, kui teised eurokodanikud saavad õiguse kokku osta meie maa, meie maainimesele (linlasele samuti) aga ei anta õigust isegi mujale ära minna. Niisama solvav on pakutav toetuste 25 %-line määr, olla võrdne võrdsete seas ja võrdväärne konkurentsil põhineval turul, kuid leppida veerandiga teistele pakutavast hinnatoetusest. Liitude nõue on alati olnud see, et kes liikmeks saab, peab omaks võtma liidus kehtivad reeglid. Niisiis kohustused on kõigile võrdsed, õigused mõnedele vaid neljandikulised. Sellel lool on ka veel teine pool. Eesti saab EL-i liikmeks siis, kui EL-i kõik senised 15 riiki selle heaks kiidavad. Need, kes Brüsseli rahasüstidest kõige enam kasu on lõiganud (Prantsusmaa, Hispaania, Portugal, Kreeka, Iirimaa), ei pruugi nõus olla “idasuguvendade” heaks millegi ohverdamisega. Ja asi pole üksnes rahas, vaid ka tunnetes. Odavalt laiendamisega ei saa sõpru juurde osta, kui sõpru üldse osta saab. Eesti peab end läänemaailma kuuluvaks ning liitumine EL-iga või sellest loobumine ei määra kuuluvustunnet. Ilmselt peab eesti rahval jätkuma mehisust teha auväärne otsus, mida ei tuleks häbeneda ning ei tuleks sajandeid ihaldatud priiust ja omariiklust peenraha vastu vahetada. On ju enam-vähem selge, et kui me ei saa ilma EL-ita hakkama, siis pole me väärilised sinna kuuluma. On analüütikuid, kes oma arutlustes on jõudnud selleni, et väljaspool EL-i oleks vast kasulikumgi ja kindlasti õigem. Tuleb meil ju arvestada ka EL-i liikmemaksuga. Tuleb arvestada ka sellega, et EL töötab välja põllumajandusreformi põhimõtteid ning keegi ei tea, milleni jõutakse. Senini on Eesti ühepoolselt avatud tollivaba põllumajandussaaduste turuga toetanud jõudumööda ka EL-i liikmesriike. See pisiasi pole hiigel-Euroopale tulu mõttes tähelepandav, küll aga ohvriannina meie pisiriigi vaesele põllumehele, kes on pidanud kümme aastat leppima diskrimineerivate tingimustega turul. Venemaa suunas aga on tulnud samal ajal maksta kogunisti topelttolle. Eks needki asjaolud ole seesuguse võimu vead, kes ei oska oma asju ajada. Ülesmäge ? Kui lehmade arv on aastatel 1990—2002 vähenenud 294 tuhandelt 129 tuhandeni ehk 2,3 korda ja piimakogutoodang 1,8 korda, siis keskmine väljalüps on paranenud ligi 900 kg võrra ehk 1,2 korda. Mullu ületati väljalüpsi 5000 kg piir. 2000. aastal vähenes lehmade arv veel 1700 pea võrra. Paljud ei jõua lehmi pidada ja 1—2 lehma pidamine ei tasugi end kõigis oludes ära. 87 % kokkuostetud piimast kuulus eliit- või kõrgemasse sorti. Ülejäänud 13 % tuli praktiliselt tasuta ära anda. Elu on karm — kes ei jõua hästi, see ei jõua üldse. Lihatoodang on samaaegu kahekordselt vähenenud, eriti veiseliha tootmine. Ligikaudu samal tasemel on püsinud viimasel kaheksal aastal sealiha tootmine, kuigi kümne aasta jooksul on ka see kolmandiku võrra vähenenud. Linnuliha tootmise püsiva taseme hoidmisel Eestis on eriti suured teened Talleggil. Euroopalikumaks on läinud söödatootmine, mullaharimine, viljakoristus ja loomapidamine. Viimased kümme aastat on põllumehele palju õpetanud, aga targaks saadakse ikkagi vaid tagantjärele. Arvo Sirendi |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||