|
||||
Nr 11 (569) Neljapäev, 21. märts 2002 |
||||
Arhiiv |
Postipaunast
1998. aasta veebruaris lugesin ajalehtedest, et Riigikogu esimees Toomas Savi on loobunud turvameeskonnast. See meenutas mulle üht seika 1939. aasta suvest. Oli ilus suvine õhtu. Istusin Viljandis koos paari sõbraga Rummo kohvikus Lossi tänavas, kui sisenes Viljandi prefekt Vares. Silmates meie lauas tühja kohta, palus ta luba meie seltskonda istumiseks. Tellinud kohvi paari saiakesega, hakkas ta jutustama temale omase ilmekuse ja bravuuriga oma Tallinna-reisist. Jutustus kõlas umbes nii: “Tänahommikuselt Viljandi rongilt Tallinna jõudes ruttasin esimese käiguna Harju tänavas asuvasse juuksuritöökotta, et habe maha ajada enne siseministri juurde minekut. Istusin mulle näidatud toolile ning noor neiu asus mu habeme kallal tööle. Ta oli kuidagi elevil ja riivaski noaga mu näonahka. Porisesin paar pahurat sõna, kuid neiu jätkas mingilgi moel reageerimata tööd. Ja siis järgnes teine sisselõige. Pahandasin nüüd juba tigedamalt ja ütlesin: “Mul on küll sile nägu, aga ikka ei saa veristamata!” Tüdruk jättis sõna lausumata töö pooleli ja andis tööjärje üle ühele noormehele. Ning seegi tegi sisselõike, juba kolmanda. See oli liig. Kargasin toolilt püsti ja käratasin: “Kuhu kuradi tapamajja ma olen sattunud! Kas mõni ristiinimene julgebki siia, teie juurde tulla?” Minu vihapurskele ei järgnenud mingit reageeringut. Kõik olid vait nagu matusemajas. Pöörasin pilgu kõrvaltoolile ja nägin: seal istus vabariigi president Konstantin Päts, kelle habet samal ajal pügati. Lõin kontsad kokku ja raporteerisin: “Prefekt Vares Viljandist! Palun vabandust, härra president, mu ebasündsate väljenduste pärast!” President ulatas tervituseks käe ja lausus: “Pole katki midagi. Hea on, kui mulgid tulevad pealinna korda looma.” Istusin uuesti tooli ja nüüd lõpetati töö veristamata nii minu kui ka presidendi näol.” Meie küsimusele, kas ta siis ühtki ihukaitsjat enne ei märganud, vastas prefekt, et kedagi sellist ei olnud talle silma hakanud, küll oli aga töötajate närvilisus ja eriline vaikus tööruumis nähtavasti tingitud just kõrge külalise kohalviibimisest. JULIUS PÕLDMÄE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||