|
||||
Nr 11 (569) Neljapäev, 21. märts 2002 |
||||
Arhiiv |
Lühikokkuvõte emakeelepäeval Vanemuise Seltsi ja Eesti Keele Kaitse Ühingu korraldatud koosoleku “Keelest ja meelest” ettekandest. Keel on inimkonna eksisteerimise alus, looduse imepäraseim looming. Ilma keeleta ei oleks me suutnud tõusta teistest selgroogsetest kõrgemale. Ka iga üksikkeel on väärtus, mis ühendab hõime, rahvaid ja rahvusi. Üksnes lapsena omandatud keel, mis on enamasti emakeel, võimaldab täielikku mõtlemist, suhtlemist igal alal, maailma ja ühiskonna tunnetamist, emotsioonide väljendamist, teaduse ja tehnika saavutusi. Ka kõik majanduslikud saavutused ja riikide olemasolu on võimalikud üksnes tänu keelele. Võõraid keeli võib õppida, kuid nendes ei toimu enamasti esmast mõtlemist. Erandid on siin need vähesed, kes on kasvanud lapseeast alates kakskeelses perekonnas või erikeelsete kasvatajate juures. Meie emakeelne mõtlemine on täiuslik; eksivad need, kes arvavad, et nad valdavad täielikult inglise, vene või mõnd muud keelt. Raadioesinemisi või teleesinemisi kuulates võib lingvist eksimatult määrata, kas inimene mõtleb selles keeles, milles räägib. Inglise keeles kasvanud väliseestlased pole kümne aasta vältel suutnud eestikeelsele mõtlemisele üle minna. Eesti keel on meie esivanemaid ühendanud kaugetest aegadest alates. Kuigi maakonnad ja kihelkonnad kujunesid tähtsateks, ühineti sõjaretkedeks ja vasturetkedeks keelelise kokkukuuluvuse alusel. Nii oli see ka muistse vabadusvõitluse aegu. Pärast eestlaste alistamist XIII sajandil (1208—1227) hakkasid ristirüütlite järeltulijad rajama pärisorjusel põhinevat põllumajandust, mis omandas kogu Euroopat häbistanud ebainimliku vormi. Orjadel polnud mingeid õigusi, neid oli võimalik müüa, osta ja vahetada nagu loomi. (Praeguses kapitalistlikus maailmas on selle omandi analoogiks sportlaste müümine ja ostmine.) Eestlasi ühendav nimi on pärit Skandinaavia germaani keeltest nagu mitmed teised vanad laenud (kuningas, riik, vald, liide -kond jt). Nimi on Breemeni Adami ladinakeelses “Breemeni piiskoppide tegudes” XI saj kujul Aestland. Henriku “Liivimaa kroonikas” (kirjutatud 1224—1227) on üle 40 korra Estonia (Eesti) ja Estones (eestlased). Sajandeid väldanud pärisorjus ja sellega kaasnenud sunnismaisus hävitasid eestlaste kokkukuuluvustunde ja ka nime. Eesti elanikud jagunesid mõisnikeks ehk saksteks ja pärisorjadeks ehk maarahvaks, keel aga saksa ja maakeeleks. Viimane oli undeutsch (mittesaksa), mitte maakeele täpne tõlge landdeutsch või landesdeutsch. Arusaamatul kombel on käiku läinud legend, nagu polekski eestlased ennast kunagi eestlasteks nimetanud. Selle vastu räägib seegi, et saksakeelsetes allikates oli Eesti ja eestlaste nimi igapäevane. Kas kellelegi on olnud kasulik meid maarahva nimega alandada? Ülemöödunud sajandil kujunesime rahvuseks ja meie keel eesti rahvuskeeleks. Ajakirjanduses kasutas Eesti nime eestlaste jaoks eesti keeles J. V. Jannsen Perno Postimehe esimese numbri pöördumises 5. jaanikuu päeval 1857: ”Terre armas Eesti rahwas,/Minna Perno Postimees,/Kulutama ollen wahwas/Keik, mis sünnib ilma sees.” Eesti keel ja rahvus on üle elanud rõõmsaid tõuse ja venestamislaineid. Iseseisvuse väljakuulutamine, Vabadussõda ja Tartu rahulepingu sõlmimine 2. veebruaril 1920 olid rahvusliku iseteadvuse hiilgeajad, mille paistel elame praegugi, suutmata mõista, et oleme taas iseseisvust kaotamas ja muutumas kaasaegseks orirahvaks, kelle iga sammu ja suundumust jälgitakse ja juhitakse väljastpoolt. Eesti rahvas on sunnitud kuulekusele ja tehakse palju, et unustaksime oma ajaloo, kultuuri, kombed ja käitumise. Kui nõukogude ajal olid meie riiklikud ja rahvuslikud sümbolid keelatud, kirjakeel aga kommunistliku ideoloogia levitamiseks igati hinnatud, siis nüüd on asutud võitlusse meie keele ühtsuse, reeglistatuse ja kasutamise vastu. Täppisteadused eelistavad inglise ja vene keelt, mitmed erakoolid on võõrkeelsed (samas nõuavad riigilt raha), ülikoolides on võõrkeelseid osakondi, kõnelemata kohustuslikust dokumentide vormistamisest inglise keeles. Oleme mitmes suhtes oma keele represseerimisel kümne iseseisvusaasta vältel kaugemale jõudnud kui nõukogude võimu rohkem kui neljakümne aastaga. Rahva mälust püütakse välja rebida ka esimese vabariigi aegu loodud sümboleid, mida kandes võitlesid paljud eesti noormehed bolševismi vastu, mida hoiti salaja nõukogude ajal ja mida austasid tuhanded väliseestlased. Nüüd on Eesti Üliõpilaste Seltsile lähedased sulerüütlid Eerik-Niiles Kross, Kaarel Tarand, Enn Soosaar ja mõned teisedki hakanud mõnitama Eesti lippu, vappi, hümni, rahvusvahelist nime Estonia ja Eesti maaelu, mis viimasena on suutnud säilitada normaalse eesti pere. Ei saa ju pidada kõlblaks seda, kui pealinna seltskonnadaam otsib avalikult meesprostituuti (eesti keeles on selle nimeks täkutaja), kellele seansi eest maksta kuni 3000 krooni. Kust küll tulevad sellised inimesed, kellele pole miski püha? Vist on õigus kaugel Tel Avivis elaval juudi soost Eesti kodanikul, kui ta tsiteeris Pärnu Postimehes (27. 2.) Moosese raamatu 32. peatüki 15. lauset: “Rasvus ja muutus tõrksaks, ta läks lihavaks, paksuks, täidlaseks — hülgas Jumala, oma looja, ja põlgas oma päästekalju.” Kaplan lisab omalt poolt: “Tarand–Kross said just sinimustvalge rahva rahaga hästi polsterdatud elutingimused. Nad on unustanud, kust nad on maailma tulnud ja kelle leiba söövad. Trükivabadus ei tähenda, et kui pähe tuleb, on lubatud kahjustada ning mürgitada oma riiki ja rahvast, selle asemel et kosumisele kaasa aidata.” Suur osa eestlasi on kaotanud või kaotamas usku oma riigi ja rahva püsimisse, sest röövkapitalism, mida küll peiteliselt turumajanduseks nimetatakse, on neilt võtnud peaaegu kõik. On jäänud veel oma keel ja ajalugu, kuid viimastki tehakse ümber või tõrjutakse. Emakeelepäeva puhul on kõigile sügavuti mõtisklemiseks probleem: mille poolest erineb praegune keelte- ja rahvustevaenulik globaliseerimine maailmarevolutsioonist? Kas pole see kogunisti Marxi ja Lenini ideede kaasaegne kuju? Ja päris lõpuks ühes alevisaunas kuuldud elujaatav järeldus: “Oleme üle elanud sõjad, röövimised, katkud, näljahädad, küüditamised, nõukogude võimu, Laari valitsuse — elame üle ka Euroopa Liidu.” Arvan sisimas, et see külamehetarkus osutub tõeks. EDUARD VÄÄRI |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||