|
||||
Nr 11 (569) Neljapäev, 21. märts 2002 |
||||
Arhiiv |
“Kes aias, kes aias,” laulavad lapsed. “Kes kriisis, kes kriisis,” võiks öelda rahvusvahelisest seminarist rääkides. See toimus paar nädalat tagasi Vilniuses. Sellest kolmepäevasest üritusest pealkirja all “Tööst meestega, kes on kriisiseisundis” võttis osa ka väike grupp Eestist eesotsas Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Akadeemia Nord professori Voldemar Kolgaga. Seminari põhiraskust kandis Marius Råkil, kes töötab psühholoogina ja keskuse “Alternatiiv vägivallale” juhataja asetäitjana Oslos. “Alternatiiv vägivallale” on Põhjamaade juhtivaid asutusi, kus osutatakse abi kriisis olevatele, vägivaldseks muutunud meestele. Marius Råkil lähtus oma loengus-vestluses vägivalla definitsioonist: “Vägivald on võimu kasutamine, takistamaks kedagi midagi tegemast või sundides kedagi midagi tegema tema tahte vastaselt, olgu siis talle haiget tehes, hirmutades või vigastades.” Vägivald on selle definitsiooni järgi näiteks seegi, kui keegi astub ukse ette ja ütleb: “Sa ei lahku siit ruumist enne, kui ...” Marius Råkil tutvustas lähemalt keskuse “Alternatiiv vägivallale” struktuuri, funktsioone, personali ja töökogemusi. Keskuses töötab 16 inimest, eelkõige psühholoogid, kelle juurde pääsemiseks tuleb end registreerida telefonitsi, vastuvõtule tuleb tulla üksi, ilma abikaasa või elukaaslaseta. Klient kohtub esmakordselt nõustajaga 1–3 nädalat pärast esimest telefonivestlust keskuse esindajaga. Kõik keskuses toimuvad kõnelused on konfidentsiaalsed, vaikimiskohustuse kohta annavad mõlemad pooled allkirja. Aastas võtab keskus vastu umbes 200 klienti, kes maksavad nõustamise eest nagu arstile, lisaks rahastavad keskust Oslo linn ja riik — Norras mõistetakse, et ka kriisi sattunud mehed vajavad abi. Nõustamisprogramm kestab tavaliselt poolest kuni kolme aastani. Selle aja sisse mahuvad vestlused, süvaintervjuud, psühholoogilised testid, töö rühmades, milles on tavaliselt 5–6 inimest. On selgunud, et umbes 70 % klientidest on 3 aastat pärast programmi läbimist suutnud vältida füüsilist vägivalda ja umbes pooled on loobunud peresuhetes domineerivast rollist. Umbes pooled meestest pöörduvad mõni aeg pärast programmi lõppu siiski endiste käitumismallide ja hoiakute juurde tagasi, kuid psühholoogid lohutavad end teadmisega, et vähemalt programmi ajal suudavad mehed end vaos pidada, vägivallast hoiduda. Marius Råkil oli veendunud, et kriisi- ja infokeskusi ning meestega töötavaid psühholooge peaks olema tunduvalt rohkem. Norralased ongi hakanud psühholoogilist nõustamist pakkuma juba koolides, kõrgkoolides, asutustes, s.t hakanud passiivse klientide ootamise asemel ise rohkem kohtadel käima. Rootsi kogemustest töös meestega rääkis terapeut-nõustaja Per Elis Eliasson. Nende keskus Stockholmis on loodud 12 aastat tagasi, seda külastab aastas umbes 400 meest vanuses 20–70 aastat, peamine osa klientuurist on keskealised. Kliendiga vesteldes, tema elu analüüsides sõelub terapeut välja “augud laevas”, mis võivad “elulaeva” põhja ajada või isegi mehe enesetapuni viia. Koos asutakse neid “auke” lappima. Per Elis Eliasson joonistas skeeme, mis iseloomustavad meeste kohta ning osa peres ja ühiskonnas, ning rääkis, millist nõu nad meestele annavad. Kui on selgesti märgatavad üleväsimuse, läbipõlemise sümptomid, soovitatakse: “Te ei pea kogu aja rabama, tähelepanu keskpunktis olema. Teil peab olema oma privaatsfäär, vaikne saareke, oma kindlus. Tõstke aeg-ajalt selle kindluse rippsild üles, hoidke ennast liigsete kontaktide eest, elage oma elu.” Terapeutide käes on võtmed probleemide avamiseks ning nad võivad näidata teed, kuidas isiklikke ja perekondlikke katastroofe vältida. Nad kirjeldavad inimestele, kuidas nende eluprotsessid kulgevad, ja kui tundub, et need protsessid võivad viia ägedate konfliktide ja perevägivallani, ütlevad mehele: “Peatu!” Kui mees vastab: “Võimatu”, ütleb terapeut: “Proovime siiski.” Ja proovitaksegi. Võimuvõitlus ja konfliktid peres, mis kord võivad viia vaimse või füüsilise vägivallani, on tavaliselt teiste inimeste eest varjul ega jõua ametlikku statistikasse. Isegi vigastuste puhul pöördutakse arsti poole vaid rasketel juhtudel. Politseisse jäetakse koduseinte vahel toimunust teatamata. Miks? Eks ikka seepärast, et toimunut ei peeta piisavalt tõsiseks või ei soovita, et võõrad teada saaksid — on piinlik, kui oma eluga toime ei tulda. Sotsioloogid väidavad, et selliseid, kelle pereelus on aeg-ajalt kriise, on meil väikeses Eestiski sadu tuhandeid. Norralastel, rootslastel, soomlastel on kriisi- ja infokeskused. Aga meil? Millal jõuame mõistmiseni, et konfliktide ennetamine, inimeste kriisist väljatoomine tuleb kokkuvõttes riigilegi odavam kui tagajärgedega maadlemine? PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||