|
||||
Nr 10 (568) Neljapäev, 14. märts 2002 |
||||
Arhiiv |
President Arnold Rüütli kohtumiselt ajakirjanikega (Algus 21. veebruari Videvikus.) Kes on ikkagi metanooliohvrite puhul süüdi — kas inimesed, kes ostavad salaviina, või need, kes seda salaviina müüvad, või politsei, kes oma tööd viletsasti teeb, või saadikud Toompeal, kes on seadustes apse teinud… President: Ma arvan, et meie, juhid, oleme süüdi, me pole suutnud ühiskonda reaalselt arengus edasi viia ega vältida muresid ja raskusi. Laussüüdistust, mis puudutaks iga poliitikut, valitsusjuhti või ministrit, ei tohi muidugi esitada, eks nemadki on püüdnud oma südames parimat anda, aga ikkagi on kindlasti nendest väga palju sõltunud. Kui rääkida konkreetsetest inimestest enestest, siis ühtpidi pole nende süü, et nad sellistes tingimustes elavad, et nad pole suutnud end sotsiaalselt teostada, et neil tööd pole, et nad on lootusetus olukorras ega suuda oma peret toita ning üritavad hetkeks seda kõike unustada. Nii ta siis ostab odavamat alkoholi, millesse oma muresid uputada. Nii et seda kõike võib vaadata üht- või teistpidi — võib ka öelda, et ta on süüdi, ei tohiks alkoholi tarvitada. Kuidas suhtute mõne poliitiku väitesse, et igast ühiskonnast, igast rahvast osa peabki end surnuks jooma, surnuks külmuma, end ära tapma, siin ei aita miski? President: Ma olen kategooriliselt sellise arusaama vastu ja positiivseks eeskujuks tooksin Põhjamaad, kes on suutnud oma ühiskonda rasketes tingimustes siiski organiseerida. Soome on elanike poolest meist 3–4 korda suurem, pindala poolest umbes kümme korda suurem kui Eestimaa. Kogu infrastruktuur, kommunikatsioon on seal tunduvalt kallim — teede ehitamine kaugele põhja, teede hooldamine, kas või iga päev lumest puhastamine pole võrreldav sellega, kui palju meil sellele kulub. Kui räägime Norrast, siis see riik suudab end nafta toel arendada. Soomel pole mingeid olulisi maavarasid, kuid sellele vaatamata on suudetud ikka oma ühiskonda edasi arendada. Seepärast eitan kategooriliselt filosoofilist seisukohta, et hukkuma peab see, kes pole suuteline ise enda eest seisma. Ühiskond, kust kaob põlvkondadevaheline side, pole arenguvõimeline. Probleemid algavad just sellistest väärtushinnangutest, mida te mainisite, ja need hakkavad arengut takistama igal sammul, igal ajahetkel. Seepärast olengi rääkinud rahvuslikust leppest ja rahvuslikust kokkuleppest. Me peame suutma mõista üksteist — nii erinevad põlvkonnad kui ka erinevates olukordades olnud inimesed. Ainult siis jääme rahvana püsima. Eesti ja Euroopa Liit? President: Euroopa Liidu tekkel on globaliseerumisprotsesside seisukohalt oma loogika, muidu poleks ta ju tekkinud ja nii kaugele jõudnud. Küsimus on selles, kuivõrd arukalt see liit formeerub ja kas pole sellesse liitu kohe programmeeritud selliseid elemente, mis hakkaksid purustama liidu olemust ja struktuuri. Siia kõrvale võib tuua näite bioloogiast, et kirbu, elevandi ja dinosauruse rakud on olnud sama suured, mis tähendab, et ühest ja samast elemendist võib ehitada küllalt erinevaid ja erineva suurusega struktuure. Aga see, mida ehitada, ei saa olla lõputult suur. Väiksem organism pole tingimata oluliselt ebaefektiivsem, ta võib oma konkreetses keskkonnas olla hoopis efektiivsem. Ei ole lõputult võimalik midagi avardada, teha näiteks kilomeetrist või mitme kilomeetri suurust ava. Maailm on siiski nii ehitatud, et kuskil on piir. Kui me ehitame mingi väga suure auto või traktori, siis paneme sinna väga palju metalli, mida tuleb ju nihutada, kui tahad teha tööd, näiteks buldooseri või kopaga midagi liigutada. Kas see filosoofia on kohane ja kas seda võib kanda üle ühiskonnale, aga ma arvan, et liialt tsentraliseeritud ja suured süsteemid ning inimkonna baasil globaliseerumine, kus kõik on ühtne, ei tohi minna liiale. Igal liigil, igal isendil on oma organid, nendel organitel on igaühel oma funktsioon, aga ka omaette elu. Selles mõttes on liidud reaalsed ja arenevad edasi, kuid neil on ka oma algrakukesed ehk riigid, kes on koondunud ühte, et paremini organiseeruda ja vältida kriise ja areneda tasakaalustatult. Riik jääb Euroopa Liidus riigiks. Euroopa Liit pole lihtsalt omavalitsuste kogum, vaid ikkagi kogum riike, kellel on oma autonoomsed omavalitsused, kes korraldavad oma elu maksimaalselt iseseisvalt ja riigi asi on tagada eeldused, et need omavalitsused saaksid niimoodi elada. Nii loob ka Euroopa Liit eeldused, et riigid saaksid asju paremini ajada, oleksid kaitstud võimalike stiihiate eest, mis paratamatult toimuvad, sest inimühiskond on väga paljutahuline. Mida soovitaksite inimestele, kes on Eesti Vabariigis pettunud? President: See on loomulik tunne, kui pole suudetud oma eesmärke realiseerida, aga see tunne peab olema ka tõukejõuks, et oma arusaamu ja põhimõtteid korrigeerida. Aga pettuda täielikult ja lõplikult umbes sellise arvamusega, et ma parem lahkun siit, siin polegi minu kodumaa jne — selliseid aegu on olnud varemgi. Ma usun, et Venemaale välja rännanud inimesed, kes lootsid, et seal on parem, sest seal on rohkem maad, on püüdnud hiljem tagasi tulla. Näiteks pärast viimast sõda oli eestlasi järele jäänud umbes 850 000 inimest. Me kaotasime kokku rohkem kui 200 000 inimest küll küüditatutena, küll põgenikena, küll hukkunutena. Venemaalt tuli tagasi ümmarguselt 60 000 inimest. Nad suutsid integreeruda ja olid suureks abiks, et suutsime uuesti iseseisvuda. Ma arvan, et pole eriti õnnelikud needki inimesed, kes lahkusid mujale maailma, hajusid laiali põgenike suhtes sõbralikumatesse riikidesse ja elavad Rootsis, Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja mujal. Nad pole vist küll alati tundnud end päris rahulolevatena ja õnnelikena, kuigi on elanud rikastes ühiskondades ja olnud materiaalselt paremini kindlustatud. Selles mõttes ei tohiks me laskuda pessimismi, peame leidma julgust ja tahet oma maad ja riiki edasi ehitada. Kahtlemata on iga riik omalaadne, kuid millise riigiga Euroopas või maailmas võiks Eesti oma poliitika, majanduse või kultuuri poolest kõige enam sarnaneda? President: Ma arvan, et päris analoogi me Euroopast ei leia, aga kõige sarnasemad meiega on teised Balti riigid, edasi juba vahe-Euroopa riigid ja seda ilmselt selle tõttu, et nii meie kaugem kui ka lähiajalugu langeb suurel määral kokku, meie sotsiaal-majanduslikud näitajad olid varem küllalt sarnased ja on seda ka nüüd. See räägib sellest, et võttes küll süü meie seniste probleemide eest endale, meie juhtidele, siis ega meie naabridki ole olnud oma asjaajamistes palju edukamad, selles mõttes on meie juhtide tegevus vabandatav. Aga üldiselt olen ma jaatava ellusuhtumisega ja püüan kõigigi suhelda läbi jaatuse, mitte läbi eituse ja rusika laualepaneku. Ma usun, et läbi jaatuse õnnestus meil ka Eesti iseseisvus taastada. Ma julgen teile kinnitada, et ega meie taotlusi ei toetatud isegi Läänes, vaid hoiatati, et Nõukogude Liitu ei tohi purustada, sest see võib palju õnnetust kaasa tuua. Ma ei hakkaks kõigi nende suurte riikide juhtide nimesid nimetama, kes nendel aegadel kinnitasid, et härra Rüütel, ärge kiirustage, ei tohi nii kiiresti neid asju ajada. Kas siin majas on tunda ka teie eelkäijate vaime? Kas on tunda, kes siin varem on töötanud, või on iga president niivõrd sõltumatu, et nende mõju pole üldse tunda? President: Ei ole kahtlustki, et õhtusel hetkel, kui istud siia kamina ette, mida alates 1940. aastast on vist küll harva köetud, siis läheb mõte sellele, mida siin majas on tehtud ja millist osa on see maja Eesti rahva elus etendanud. Ma kujutan ette, mis toimus siin 1939. ja 1940. aastal, kui otsustati näiteks Punaarmee vägede Eestisse lubamine. Tõsi, siit majast pole otsustatud küüditamisi, seda tehti Toompeal, käsu korras. Aga sellesama tooli peal, kus ma praegu istun, on istunud ka sakslane ja mitmed teisedki mehed. Me võiksime teiega koos käia ära ka Riigikogu saalis, kus on vastu võetud need otsused, mis Eesti taasiseseisvumiseni viisid. Kõige ägedamad kohtumised toimusid siin majas interrinde esindajatega. Meil on sellest olemas fotod, kuidas pika laua juures istun mina üksinda, interrinde esindajaid on terve lauatäis ja ajakirjanikke oma mikrofonidega on kolm korda rohkem kui teid praegu siin. Nii et siin majas on tõesti ajalugu tehtud. Ants Tamme: Kui rääkida vägagi tõsise näoga presidendist, siis on mul olemas üks foto, mille tegin teist umbes kolm aastat tagasi Riigikogus. President: Ma arvan, et see võis olla nendel hetkedel, kui võeti vastu otsuseid, mis olid selle vastu, millest oleme täna pikalt rääkinud — kui Riigikogus ei läinud läbi lastetoetuste tõstmine või tollipiirangud. Väga palju on Riigikogus vastu võetud otsuseid, mis ei ole olnud kasuks Eesti arengule, aga poliitika on olnud selline. Olen sellepärast seni palju vaikinud, et pole olnud jõudu, et kõiki soove realiseerida. Aga igatahes on mul väga hea meel, et te võtsite vaevaks siia tulla, ja ma teeksin ettepaneku, et võiksime teinegi kord kohtuda. Ants Tamme: Mida oleks härra presidendil lõpetuseks öelda ajalehe Videvik lugejatele, peamiselt eakatele inimestele, kelle hulgas ei olegi väga palju Eesti Vabariigis pettunuid? President: Ma arvan, et eakad inimesed on üle elanud kõik need murrangulised ajad, mis Eestimaal on lähiajaloos olnud, ja nad on hingeliselt karastunud. Nad mäletavad kollektiviseerimist, nad mäletavad küüditamist, paljud on ise Siberis käinud. Peaaegu iga eakas inimene on kaotanud kellegi oma perekonnast. Enne sõda oli meid koos Setumaa ja Narva-tagusega üks miljon kakssada tuhat ja veidi üle sellegi. 260–270 tuhat eestlast oli meie kaotus, seega, kui perekonnas on normaalselt 5 inimest, siis Eestis on iga perekond kaotanud möödunud sõjas ja sellele järgnenud perioodil keskmiselt iga viienda liikme. Sellele tuleb lisada hingelised, psüühilised kaotused, oma talu ja varanduse kaotamine. Tolleaegsed muudatused, mida võib ju nimetada ka reformideks, purustasid meie piimaühistud, veeühistud jne. Inimesed, kes olid Balti ketis ja Tallinna Lauluväljakul ning taotlesid meie riigi taastamist, olid enamalt jaolt keskealised ja vanemad. Olin hiljuti Tartu maratonil ja ka seal oli sõitjate hulgas esindatud peamiselt keskealine ja vanem generatsioon, noori oli väga vähe. See räägib sellest, et need on karastunud inimesed, kes näevad elu läbi raskuste ning mõistavad, et elu ongi raskused, ega löö nende ees kartma. Nüüd ongi oluline see, et suudaksime säilitada või taastada põlvkondade vahel sideme ning karastada ka meie noori, et nad suudaksid raskustele vastu panna. Ainult koos suudame rahvana ellu jääda. |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||