|
||||
Nr 10 (568) Neljapäev, 14. märts 2002 |
||||
Arhiiv |
Üks aeg on ümber saamas, üks häbenemise aeg nimelt. Mäletame ju küll, kuidas aastat kolm-neli tagasi ei sündinud naistepäeva suhugi võtta, olid kohe endine ja kommar, kes veneaegset taaka turjal tassis. Mis sest, et 8. märts peaaegu sada aastat tagasi, 1910. aastal Kopenhaagenis töötavate naiste rahvusvahelise solidaarsuse päevaks kuulutati, sellest ajast on seda ka tähistatud. Meie noore riigi noortest meestest võimkonnale ei passinud see kohe mitte. Ja mis meestest rääkida. Alles mullu, kui Riigikogu tugevamad pooled tegid ettepaneku 8. märts riiklikuks pühaks kuulutada, oli mõni valitud daam peaaegu šokiseisundis. Mõõdutult ägestunud mõõdukas küsinud kurja häälega, mida need mehed küll mõtlevad ja kas nad üldse naistelt on küsinud, kas naised tahavad… Ju ei olnud. Ettepanek lillepäev ka lipupäevaks kuulutada kukkus läbi. Kes vana asja meelde tuletab… Tänavu kinkisid Mõõdukad üle Eestimaa naisperele mitukümmend tuhat tulbiõit, esimees Toomas Hendrik Ilves ise jagas Viru tänaval vastutulijaile lilli. Muidugi võiks ju kiusakalt meenutada, et tiib pandud aastate õlale ning valimised pole enam mägede taga. Aga ei pea ilusaid asju inetute märkuste ja kiuslike kahtlustega ära solkima. Lilled on lilled, ilusad alati, kuid on tore ja hingesoojendav, kui ühel päeval aastas ka üllatusõisi tuuakse. Kui Riigikogu mehed mehelikult mõtleksid ja natuke kodust kaugemale vaataksid, oleks meilgi naistepäev taas ametlikult tunnustatud. Mujal maailmas see ju nõnda on. Nelikümmend päeva tagasi läks igavikuteele Astrid Lindgren. Kui palju hallim ja igavam olnuks paljude lapsepõlv ilma röövlitüdruk Ronjata, eluvapra ja hellameelse Pipi Pikksuka, Bullerby laste ning Vahtramäe Emilita. Astrid Lindgren saadeti tema enda soovi kohaselt Stockholmi iidsest Toomkirikust ära just naistepäeval. See peaks tolle päeva tähtsusele ja tähendusele lisama mingi oma mündi, peaks meiegi otsustajaile andma julgust, et ei pea olema ei veneaegne ega peedivärvi, et naistepäeva tähtsaks pidada. Paar viimast nädalat ongi kummaliselt just naiste tegevuse valgusvihku tõmmanud. Üks eakas daam ei ole väsinud oma suure unistuse nimel vaeva nägemast. Taas on postkastidesse jõudnud hiljuti 91. sünnipäeva tähistanud ja Tartu aukodaniku tiitliga pärjatud Aino Järvesoo pöördumine juba tuntud teemal — 1000 krooni kuus igale lapsele! “See on pöördumine meie rahva poole selleks, et Eesti, see ihaldatud maalapp Põhja-Euroopas, mis on olnud aastatuhandeid koduks meie esivanematele, kus eesti keel arenes ja püsis, ei libiseks käest ... Inimõigused on ka laste õigused. Riik peab hoolima, et lapsed normaalselt areneksid ja kasvaksid. Kuritegelik oleks see, kui praegu üks viiendik lastest jääks ilma põhihariduseta.” Et asi oleks ühemõtteliselt selge, on öeldud: “Et Eesti jääks kestma, kasuta võimu! Sina oledki võim! Kõik elanikud hääletavad. 1000 krooni lapsele kuus.” Ja edasi ongi neli platsi, kuhu hääletajad nime ja vanuse (milleks see?) kirjutada saavad. Vastuse eest on makstud. Mida hääletussedelitega hiljem peale hakatakse, hääletaja, paraku, ei tea. Ega tea sedagi, mida tehti eelmise samalaadse kampaania ajal laekunutega. Professor Aino Järvesoo südamemure on meie kõigi ühine mure. Me kõik tahame, et Eestimaal ikka ja alati lapsenaeru oleks. Ent enamik meist ei ole optimistlikult sõnausku. Ei usu, ei suuda uskuda, et tuhanded toetusallkirjadki võimatu võimalikuks teeksid — 1000 krooni iga lapse kohta perele lisaraha makstaks. Ega usu sedagi, et selline valikuta toimiv toetuste süsteem millegagi õigustatud oleks. On peresid, kus vanemate palk võrdub vabariigi 10 keskmisega. On selliseid (neid on väga palju), kus tegelik palk tollele keskmisele tunduvalt alla jääb. Riik, s.t meie, maksumaksjad, peaksime mõlemaid ühtviisi toetama, lähtudes sellest, et kõik lapsed on ju võrdsed. Kas ikka on? Inimõiguste seisukohalt küll. Tegelike võimaluste seisukohalt vaadatuna aga hoopiski mitte. 150-kroonine lastetoetus on naeruväärne. Veel naeruväärsem on selle andmine iga pere igale lapsele, ka neisse kodudesse, kus lapse taskuraha on mitu korda tavainimese palgast suurem. Hiljuti arutati Tallinna volikogus lastele tasuta koolilõuna andmist. Ideaaliks peeti, et kõik algklasside õpilased koolis ilma rahata kõhu täis saaksid. Kas just sel kombel ei kasvagi hooletus, hoolimatus ja vastutustunde puudumine? See, mis midagi ei maksa, ei maksa enamasti ka saaja silmis tõesti midagi. Kas poleks targem teha kindel otsus — toetatakse neid, kes toetust vajavad, ja nii kaua, kui vajavad. Toetus ei ole igakuine kindel sissetulek. Neid peresid, kus vanemate palk on selline, et mingit toetust tarvis pole, on ju ka. Lõpetaks selle “igaühele näpuotsaga” ära, saaksid hädalised nõnda palju kui tarvis ning miljonärid ei peaks endast palju kordi vaesematelt armuandi vastu võtma. Ja see eakas daam, kes kõiki lapsi tahab võrdselt toetada, saaks hingerahu teadmisest, et mitte kõik sündimata lapsed ei ole rahapuudusel sündimata jäänud. Neid aga, kes on sündinud, kasvatavad-koolitavad vanemad, ja vajadust mööda toetab riik, kes oma kodanike eest nende emakeelele ja nahavärvile vaatamata muret peab. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||