|
||||
Nr 9 (567) Neljapäev, 7. märts 2002 |
||||
|
Arhiiv |
President Arnold Rüütli kohtumiselt ajakirjanikega (Algus 21. veebruari Videvikus.) Kaur Kender on kirjutanud oma repliigis, et Eesti motoks võikski olla surmatants, sest eestlased hävitavad end ise — aastas on meil sünde umbes 12 000, sureb aga ca 18 000 inimest. Ühelt poolt on see madala iibe küsimus, kuid samas on eestlased autoavariides ja tapmistes Läänemereriikide hulgas esikohal. Võib-olla me ka selles mõttes hävitame end, et väga palju on hälbeõnnetusi — me ei suuda lapsi õpetada, kuidas riske analüüsida ja ohtusid vältida. Teine pool on madal sündimus. Härra president kohtus Ahvenamaa esindajatega ja kohtumise käigus selgus, kuidas nemad on suutnud kehtestada stiimulid, et rahvas säiliks. Ahvenamaal saab näiteks iga sündinud laps laevafirma aktsiaid, see tähendab, et kui naine sünnitab lapse, siis ta teab, et kuni täiskasvanuks saamiseni on laps materiaalselt kindlustatud, ta ei pea muretsema, et jääb töötuks, ei pea materiaalsetel põhjustel sooritama enesetappu jne. Kui me suudaksime tagada normaalse elu nendele, kes juba on sündinud, ja teiselt poolt motiveeriksime naisi sünnitama, siis võiksime öelda, et meil on riiklik rahvastikupoliitika olemas. Praegu seda paraku ei ole. President: Ma lisaksin veel, et loomulikult tuleb rääkida sellest materiaalsest poolest, mis peab tagama, et laps kasvaks normaalselt nii kodus kui ka koolis, aga me peame muutma ka suhtumist naisesse, emasse ja emadusse. See tähendab, et peame emasse austavalt suhtuma, tegema töökohal kõik selleks, et naine tunneks end seal turvaliselt, et ta ei peaks loobuma töökohast, kui tal sünnib laps. Praegu on juba tööle võtmisel lapse või lastega naine ebavõrdses seisundis, sest tavaliselt valitakse nooremaid, neid, kes on täiesti vabad, ei ole lastest ja perekonnast sõltuvad. Suhtumine peab olema just vastupidine. Juba seaduste kaudu peab emale tagama, et kui laps on haige, siis ta võib lapse eest hoolitseda, tulla näiteks tund hiljem tööle või varem ära minna jne. Siin tuleb rääkida ühtpidi seadusest, teiselt poolt moraalsest küljest. Ma palun mind õigesti mõista — on täiesti ja iseenesest mõistetav, et mitte ainult mehed, vaid ka naised ise annaksid bussis, trammis, rongis, kaupluses lapsega emale eesõiguse ja osutaksid talle austavat tähelepanu. Ma usun, et ka siin saab ajakirjandus kaasa aidata. Seda ei saa teha ühe artikliga, vaid austus ema vastu peab olema pidevalt tähelepanu keskmes. Ma rääkisin ka meie naisministritele, enne kui siia majja tulin, et kas me ei peaks Riigikogus ühiselt niisugust joont järgima, et tekiks selline arusaam, et ei elataks mitte ainult rikaste ja ilusate eeskujude, vaid elu nimel, hoopis teiste väärtushinnangute nimel. Palju meie väärtushinnangute süsteemis, rahvuslike väärtushinnangute süsteemis on devalveerunud üle maailma mineku ühiskonna tingimustes, kus oleme paljud olulised asjad ära unustanud, mis olid meil kui rahvusel varem välja kujunenud. Kui neid väärtusi poleks olnud, poleks me suutnud iseseisvust taastada. Tol ajal mõtlesime kõik ühiselt oma rahvuse tuleviku peale, nüüd oleme selle suurel määral unustanud, seetõttu peame oma arusaamu oluliselt muutma, sealhulgas peame muutma oma arusaamu naisest, emast ja perekonnast. Ants Tamme: Ja et sündinud lapsest ei saaks kõigepealt harrastusnarkomaani ja joodikut ning seejärel professionaali... President: Kõik lapsed peavad saama korralikult süüa, et nad kasvaksid tervetena. Tervikuna on inimeste tervislik olukord meie ühiskonnas halvenenud, aga laste oma eriti. Üle poole inimestest elab sotsiaalselt rasketes tingimustes, sellest umbes kuuekümnest protsendist kolmandik täielikus vaesuses, teine kolmandik vaesuses ja kolmas kolmandik kuskil piirimail, kartes sattuda vaeste hulka. Nendel peredel on lapsed, kes elavad vanematega samades ja sageli veel halvemateski tingimustes, sest kui peres on narkomaane või seal juuakse, siis see ju kurnab teisi pereliikmeid. Me peame selle küsimuse juurde tulema järgmise aasta riigieelarve kujundamisel. Ma loodan, et poliitilised jõud jõuavad selles küsimuses ühisele arusaamale. Pärast teie presidendiks saamist helistasid toimetusse maainimesed ja avaldasid suurt rõõmu, et Arnold Rüütel on president, ning avaldasid lootust, et president annab saamata jäänud piimaraha kätte. President: Piimaraha kohe kätte anda ei saa ma lubada mitte kuidagi, küll aga tahan öelda seda, et püüan omalt poolt teha kõik, et Eesti riigist saaks normaalne riik, mis tähendab, et me suudaksime oma arengut tasakaalustada igas mõttes — regionaalselt ja kõigi arengufaktorite viisi. Ja kui rääkida põllumajandusest ja piimarahast, siis päris kindel on see, et Eesti peab suutma ise oma rahva ära toita. Praegu ei tooda Eesti kaugeltki nii palju toiduaineid, kui palju me ise tarbime. Selle põhjuseks on olnud see, et kümme aastat tagasi avati meie ühiskond turumajandusele üle minnes kõigi toodete, ka põllumajandussaaduste osas ja meie turule tulid lausa massiliselt isegi need jäägid, mis olid aastaid seisnud, keemiaga veel kord üle töödeldud. Selle turgude avamisega hävitati suur osa meie põllumajandusest ja tekitati tööpuudus Eesti kaugemates piirkondades. Paljud meie piimatöötlemisettevõtted, kombinaadid või firmad ei pea oma kulude kokkuhoiu eesmärgil võimalikuks väiketalunikelt piima kokku vedada. Maainimene on selles stiihias sees ja seni ei ole keegi suutnud teda kaitsta. Nii me tõesti edasi minna ei tohi. Näiteks Taanis, väga arenenud põllumajandusliku tootmisega maal on nii, et kui väike talu ei suuda end ära majandada ja on vaja, et talud ühineksid, siis üks ostab teise maad ja varad ära, et tootmist efektiivsemaks teha, aga need muutused toimuvad 1—2 protsendi piires ja inimesed suudavad kohaneda vastavalt uuele olukorrale. Meie aga oleme muudatusi teinud murranguliselt. Kui meil talude omanikud või nende järglased said oma väikesed talud ja kümme hektarit või vähemgi haritavat maad tagasi, siis nad ei suutnud loomulikult konkurentsile vastu pidada. Me oleksime pidanud selle kümne aasta jooksul tekitama üleminekuperioodi, et inimesed oleksid saanud uue olukorraga paremini kohaneda. Eesti põllumajandus on aga täiesti konkurentsivõimeline ja mõned on suutnud vee peale jääda tänu oma töökusele, läbimõeldud tegevusele ja möödunud aastakümnete jooksul põllumajanduses loodud geneetilisele potentsiaalile. Tahan loota, et praegune toetuste süsteem, mis otsapidi hakkab juba toimima, aitab kaasa, et need, kes on suutnud oma talud ja ühistud säilitada, arendavad tootmist edasi. Kui toetus on juba küllalt suur, võib minna maale tagasi ja hakata oma isatalu edasi pidama. On mõningaid teisigi võimalusi. Näiteks on Eestile ette nähtud 40 miljonit toetust, mis on mõeldud loodushoiule. Tänu toetusele saaks samaaegselt toota täisväärtuslikke toiduaineid ja looma abil hooldada ka keskkonda, mitte aga ainult võsa raiuda. Härra president, kas olete uhke meie riigi üle? President: Jah, ma olen uhke selle riigi üle, samuti olen uhke, et Eesti rahvas suutis taastada oma iseseisvuse. Ta tegi seda unikaalselt. 16. novembril 1988. aastal julgeti ja suudeti öelda Moskvale, et me taotleme oma täielikku iseseisvust ja et Eesti seadused on ülimuslikud Moskva ees. Läti ja Leedu juhid ei suutnud tookord veel midagi sellist teha ja tol ajal polnud ka Berliini müür veel langenud, see juhtus aasta hiljem. Meie rahvas väljendas oma tahet väga korrektselt ja oli sellega eeskujuks kogu maailmale. Selle ja meie majanduslike saavutuste üle võib olla uhke, kuid samas on kümne iseseisvusaasta jooksul saavutatu hind olnud kõrge, kui pidada silmas sündimuse langust või sotsiaalseid probleeme, ja sellest on ülimalt kahju. Probleemiks on meil kuritegevus — möödunud aastal sooritasid eestlased Saksamaal ja mujal rohkem kui 90 pangaröövi ning selle pärast on mul häbi. Ma ei arva, et eestlane on geneetiliselt röövel, kuid me ei ole suutnud organiseerida ühiskonda nii, nagu suutsime seda teha iseseisvuse taastamise ajal. Kas te näete Eestit nüüd, presidendina, teistmoodi kui siis, kui olite Riigikogu istungite saalis? Mul on tõesti suured kogemused iseseisvuse taastamisest ja sellele eelnenud ajast, kui toimusid mõttevahetused ja lahingud Moskvas, et Eesti tõesti iseseisvuse saaks. Tol ajal olid mul kontaktid peaaegu saja riigijuhiga kogu maailmas, sealhulgas kõige suuremate riikide juhtidega. Riigikogus olen selle kümne aasta jooksul töötanud kahel korral, samuti olen olnud Tallinna volikogus, ja nüüd olen taas siin, selles majas, kus on varem tulnud palju üle elada. Paljudes küsimustes ei ole me suutnud tänaseni omavahel kokku leppida, kuid ma usun Eestisse ja rahvuslikku kokkuleppesse, isegi rahvuslikku leppimusse. Kahe totalitaarse riigi poolel — Saksa armees ja Vene poolel, Nõukogude armees — sõdinud meeste vahel on sündinud kokkulepe ja mõistmine, et me jääme väikerahvana ellu vaid siis, kui suudame ühiselt kõike teha, mis on meie rahvale ja järeltulevale põlvele ellujäämiseks vajalik. Härra president, möödunud aasta septembris suri Pärnumaal 68 inimest metanoolimürgistuse tagajärjel. Nüüd, veebruaris, oli Pärnu haiglas jälle seitse mürgistustunnustega inimest. Eks seegi ole eestlaste surmatants. Paar küsimust sellega seoses. Esiteks — millal te ise viimati pitsi viina võtsite? President: Päris annab meenutada kohe. Aga eks mul tuleb olla olukordades, kus klaasi tõstetakse, ja siis tõstan klaasi ainult sümboolselt, sest töötan siiski küllalt suure pingega hommikust hilisõhtuni välja. Viina joon tõesti haruharva, aga šampust või lahjat veini tuleb mõnikord sümboolselt juua. Viinal pole kunagi olnud mingit kohta minu elus. Aga kas olete Saaremaal või Tartumaal maameestega koos kunagi salaviina või puskarit joonud? President: Ei ole. Saaremaal ei ole minu teada üldiselt salaviina tehtud, vähemalt ei ole ma oma kodu lähedalt küll lapsepõlvest alates kedagi teadnud, kes seda oleks teinud. Küll on aga Saaremaal kange õlu olnud alati omal kohal ja käepärast, seda eriti seoses jaanipäeva või jõuludega. Sellega koos käisid muidugi oma rituaalid. Mida Eesti rahvale soovitaksite — kas peaks üldse vähem jooma või kui juua, siis riigiviina või õlut? President: Täiesti kindlasti tuleks alkoholi tunduvalt vähem tarbida, praegu ületab see igasugused füsioloogilised normid. Alkoholil on paratamatult inimese elus oma koht, aga see koht peaks olema rituaalne, sümboolne. Alkoholi ei tohiks kasutada kui omamoodi narkootikumi, millega lülitada end reaalsest maailmast välja. Käsuga ei ole siin võimalik eriti midagi ära teha. Inimene tarbib alkoholi ikkagi teatud psühholoogilises seisundis, reaalsetes sotsiaalsetes tingimustes, millesse ta on ühel või teisel viisil sattunud, ja sellest kujuneb üldine kultuur. Ühiskonna eesmärk peaks olema võimaldada inimesele võimalikult täisväärtuslik elu. Me rääkisime juba väärtushinnangute süsteemist — vaat siin ongi ajakirjandusel, haridussüsteemil ja riigil ülimalt suur osa, et anda igale inimesele võimalus ennast teostada. Siis suudame vältida olukorda, kuhu oleme rahvana nüüd sattunud — oleme üks maailma suuremaid alkoholitarbijaid. (Järgneb.) |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||