|
||||||
Nr 9 (567) Neljapäev, 7. märts 2002 |
||||||
|
Arhiiv |
Enno Lend: “Oleme igal aastal organiseerinud lasterikastele peredele suvelaagreid, üldsust kaasates oleme pidanud mitmeid seminare ja ümarlauakohtumisi, et teadvustada Eesti pere probleeme üldsusele ja selle läbi kutsuda kaaskodanikke kaasa mõtlema ning lahendama meie perede igapäevaseid ja eksistentsiaalseid probleeme. Kas seda kõike on vaja ? Kas üldse on vaja mõelda probleemidele, mis ei käsitle Euroopa Liiduga ühinemist, poliitikute vahel võimu ümberjaotamist, kui tavahoiakute järgi tundub, et hoopis olulisem on teada, kes kellega flirdib, millise autoga sõidab jne. Viimati loetletud probleemid müüvad paremini või, nagu öeldakse, on ju perede ning laste tulevik ka põhiseadusega turvatud — sinna on ju sisse kirjutatud laused eesti rahva kestmajäämisest. Täna ja tulevikus tuleb aga jätkuvalt küsida, millise eesti rahva kestmajäämisest me kõneleme. Lühike vastus — just sellise, nagu me ühiskonna, kooli ja kodu kaudu kujundame. Meie aega eristab vaarisade ajast suurem valikuvabadus ja paraku ka valikusundus. Tavatõdemus on see, et me valime võimalused ja saame mõningase siirdeperioodi möödudes tagajärjed. Üks näide. Nominaalajaga lõpetas mullu põhikooli ainult 72 % õpilastest. Kas me teame, kus on ülejäänud ligi 30 % põhikooli lastest? Tundub, et vahel on mõningaid politseikroonikas näha! Teine näide — kui sellel õppeaastal läks põhikooli ca 14 000 last, siis 2014. aastal on minemas kõrgkoolidesse umbes 60 % keskkooli lõpetajatest ehk 10 000 last ja samal ajal on kõrgkoolides õpikohti oluliselt rohkem, ca 15 000. Need on protsessid, mida tagantjärele enam mõjutada ei saa. Kui kool annab teadmised ja oskused, siis kust tulevad hoiakud ja väärtushinnangud? Kas üleüldse on tarvis arutada selliste kategooriate üle nagu väärtushinnangud ja hoiakud või on lihtsam, kui aeg meist rullina üle sõidab ning oma väärtushinnangud meile peale surub. Eesti Pere tahab rõhutada pereväärtusi ja tänada just neid peresid, kes kannavad endas kodusoojust ja lasterõõmu. Tahame esile tõsta neid perekondi ning isikuid, kes kommertstõdede kõrval kannavad seda jätkusuutlikkust, mis peaks kaasa tulema kodust ja koduõuelt. Karl Ristikivi on kirjutanud: “Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, Kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb, Jääb kuhugi alles.” Ja veel T. Dreiseri sõnad: “Kui inimene tahab saada mingisugust rõõmu sellest üürikesest ajast, mis talle on antud elada, peab ta mõtlema sellele, kuidas muuta paremaks mitte üksnes oma elu, vaid ka teiste elu, sest rõõm enda olemasolust sõltub rõõmust, mida ta tunneb teiste pärast ja mida teised tunnevad tema pärast. Seepärast pean tegema praegu kõik heateod, mida suudan teha, ning jagama kogu kaastunde, mis mul on jagada. Ma ei tohi midagi edasi lükata ega tegemata jätta, sest seda teed mööda ei kõnni ma enam iialgi.”” MÜ Eesti Pere annab igal aastal tänuteki inimesele või organisatsioonile, kes on teinud midagi olulist laste ja perede heaks. Tänavuse tänuteki laureaati tutvustades ütles Eesti Pere juhatuse liige Olli Toomik (all fotol vasakul): “Meie hulgas on kullaterasid, kes teevad oma tööd kärata, ilma suure propagandata. Aga tegelikult niisuguste inimeste õlgadel meie elu edasi liigubki. Niisugune kullaterake on ka tänavune Eesti Pere tänuteki laureaat, Tallinna noorteklubi Kodulinn juhataja Tiina Mägi (all fotol paremal). Kodulinna maja on imeline kogu pere maja. Seal on ruumi mitmesugustele ringidele. Seal teevad emad ja vanaemad imelisi asju, seal on alati kõhutäie, varju, toetust ja kaastunnet leidnud ka need lapsed, kes tulevad võib-olla sellistest peredest, kus pole piisavalt kodusoojust. Nendele lastele on seal laud kaetud. Koolivaheaegadel korraldatakse lastelaagreid, ühiskülastusi teatritesse.” Enno Lend ütles: “Autasustame Tallinna noorteklubi Kodulinn juhatajat Tiina Mägi tänutekiga missioonitundelise tegevuse eest rahvuse elujõu ja edasikestvus nimel.” Tiina Mägi: “Ma olen küll enda teada kange juurikas, aga see tähelepanu ajab nutma. Ma olen nii hämmeldunud ja tänulik. Ma teen ju koos oma sõpradega pisikesi asju ja selles pole mingit imet ega midagi ebatavalist. Mõni on küsinud, et kellele seda Kodulinna maja vaja on, ning ma olen vastanud, et ta on lahti kõigile headele inimestele sünnist surmani, soost, rahvusest ja usutunnistusest sõltumata. Tegin koos ühe äriorganisatsiooniga joonistuste võistluse “Minu kodu”, kus Tallinna esimeste klasside õpilased joonistasid oma unelmate kodu. Julgelt pooled piltidest kujutasid endast justkui firmade reklaame; oli lausa väljalõikeid ja nendest kokku seatud kollaa¯e. Aga oli ka hulk pilte, mille peal oli palju naeratavaid nägusid — vanemaid ja nooremaid, poiste ja tüdrukute omi. Toredamad tööd, millel on vanaisad-vanaemad, isad-emad ja lapsed, hakkavad jõudma trükki, nendega tahetakse kujundada näiteks postkaarte. Me püüame olla sõbraks ja abiks, aga alati ei jätku selleks raha. Olen mõelnud, et kui iga Riigikogu liige — neid on 101 — paneks ühe päevapalga kõrvale, siis sellest saaksin teha kümme päeva laagrit 202 lapsele. Kodulinna maja kaudu olen ma saanud maailma kõige rikkamaks inimeseks, sest mul on seal kogu aja palju rahvast. Tulge ka teie oma mõtetega sinna, paneme pead kokku ja proovime midagi ära teha. Ärgem laskem Eestimaad ära lörtsida. Mul on nii kahju, kui jälle kuskilt loen, kuidas midagi on käest ära antud. Meil on ju oma tublisid inimesi, kes tuleksid toime tervishoiukontseptsiooniga — pole meil vaja mingit keskpärast Rootsi varianti sisse osta. Pole meil vaja mingit võõramaist energeetikat. Ei ole meil vaja võõramaiseid teadmisi toiduainete tehnoloogiast, me tunneme seda valdkonda ise paremini. Me oskame ise külvata ja oskame ise oma vilja lõigata. Seepärast, poisid ja tüdrukud, õppige kõvasti ja pange kõigele, mis Eestimaa arengut segab, piir peale. See siin on meie maa.” Vastuvõtu muusikalises osas esines perekond Ots — trompetiansambel Jaan Ots, Neeme Ots, Aarne Ots ja Avo Ots, ning veel Ivi Ots viiulil, Mai Ots ja Meeli Ots klaveril. Enne lahkumist oli kõigil võimalus oma mõtteid nn avatud mikrofoni abil kuuldavale tuua. Ühest sõnavõtust: “See kokkutulek, need lapsed, nende esinemised, perekondade kokkukuulumine ja armastus on sellised, mis tõid pisarad silma. Tänan, et sain täna siin olla.” PEETER MAIMIK |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||