|
||||
Nr 8 (566) Neljapäev, 28. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Aleksander Elango eesti pedagoogika nestor 3. Oma tegevuse korraldamisel võeti eeskuju vaba-saksa noorsooliikumisest põhimõttel jääda nooruse romantika, vaba mõtlemise, tervete eluviiside, looduses matkamise ja seltsimehelikkuse juurde, vabastada noored poliitiliste parteide ja kirikumeeste juhtimisest. ÕER jäi nendele põhimõtetele kindlaks. Õppurite Eneseharimise Rühma 15. tegevusaasta peokõnes märgib Aleksander Elango: Jäädes truuks vabale nooruslikule mõttele on me teed viinud meid lahku neist, kelle pilk pole ulatunud nägema kaugemale tänapäevast ja kelle mõtlemist on suuresti mõjutanud isikliku mugavuse printsiip. Ent teiselt poolt me pole saanud minna kaasa ka nendega, kes pimestatuna mõnest kinnisideest, arvestamata konkreetseid võimalusi, on tormanud seda teostama Igatahes jätame endale vabaduse mitte kaasa juubeldada iga rabakangelase trooniletõusu, vaid otsime elu mõtet püsivates väärtustes ja kõrgemates aatesuundades. 17 tegevusaasta jooksul osales ÕER-i töös 300 õppuri ringis, ühed lühemat, teised pikemat aega. Rühma võisid jääda ka vilistlased pärast kooli lõpetamist, mõnel aastal oli vilistlaste ja üliõpilaste osa märkimisväärne. Algusest peale tegi kaasa Erich Adamson (Adamson-Eric). Arhiividokumentidest nähtub, et liikmete esimese nimekirja 1915. aastal on kirjutanud koolipoiss Aleksander Juhanson (1924. aastast Elango), viimase 1932. aastal ülikooli õppejõud Aleksander Elango. Tema oli üks väheseid, kes jäi rühmale truuks algusest lõpuni. Mida andis tegevus Õppurite Eneseharimise Rühmas selles pikemat aega osalenutele? Alleks Vallner on selle kokku võtnud kolme punkti alla.
Kommertskooli õpilastest kujunesid Tartu koolinoorsoo liikumise eestvedajad, kaasa aitasid kooli tugevalt rahvuslik vaim ja suhteliselt vabam õhkkond. 1917. aasta aprillis asutati Kommertskooli õpilaste August Annisti, Albert Kivikase, Alfred Koorti, Ants Käsebieri jt algatusel koolidevaheline Eesti Noorsoo Rahvuslik Liit. Õppurite Eneseharimise Rühm ei ühinenud ENRL-iga, vaid jäi sellega opositsiooni. 1919. aasta alguses kutsus ENRL kokku ülelinnalise õppiva noorsoo kongressi. Moodustati Tartu Õppiva Noorsoo Keskbüroo (esimees Alfred Koort). Otsustati hakata välja andma üle-eestilist õpilasajakirja Uudismaa ja kutsuda kokku üle-eestiline õpilaskongress. Uudismaa toimetusse valiti ka Aleksander Juhanson, kellel tuli toimetada ajakirja viis aastakäiku. Viimase, kuuenda aastakäigu toimetas Nigulas Käbin. Aleksander Elango sõnul laienes Uudismaa ilmumahakkamisega ja seoses Tartu õppiva noorsoo kongressiga tunduvalt tema osavõtt noorsooliikumisest ning kandus väljapoole Õppurite Eneseharimise Rühma. Esimene ülemaaline koolinoorsoo kongress peeti Tartus 21.22. aprillil 1919. Kokkukutsujaks oli Eesti Noorsoo Rahvuslik Liit. Valiti õpilaskonna üle-eestiline esindus Ülemaaline Õppiva Noorsoo Keskbüroo. Kongressi algatajate pettumuseks ei läinud osavõtjate enamik kaasa nende programmiga. Keskbüroo esimeheks sai Aleksander Juhanson kui kõige rohkem hääli saanu. Seoses uute ülesannetega avanesid ka uued võimalused: osavõtt Põhjamaade koolinoorsoo kongressist Vaasas 1919. aastal, ringsõit Soomes samal aastal (hea keelepraktika iseseisvalt õpitud soome keelele), tihedamad kokkupuuted Saksamaa ja Skandinaaviamaade noorsooliikumistega järgnevatel aastatel. Tutvumine Soome ja Rootsi noorte tööga ergutas rohkem tähelepanu pöörama oma maa kultuurielu avaldustele. Soomes nähtu ärgitas A. Juhansoni kirjutama 1920. aastal artikli Kuidas võiks noorsugu osa võtta Eesti kultuuritööst, millega ta üle-eestilisel kirjandusvõistlusel saavutas esikoha. Koolinoorsoo teisel kongressil 3.5. jaanuaril 1920. aastal Tallinnas moodustati keskbüroo asemele Eesti Koolinoorsoo Keskliit (EKKL) asukohaga Tallinnas. Selle juhiks sai Georg Noor. Tänapäeval on kuidagi endastmõistetavaks saanud, et noorteürituste ja -organisatsioonide niiditõmbajateks on täiskasvanud, vastutustki küsitakse kõigepealt nendelt. Selle taustal paneb imestama ja teeb kadedaks tolleaegsete noorte iseseisvus, enesekindlus ja ma ilmselt ei eksi lisades aatelisus. 1920. aasta 11.14. juunil pühitses Eesti noorsugu esmakordselt üleriigilist noorte püha. Vaatamata vaesele ja raskele ajale marssis paraadil orkestrihelide saatel läbi linna lippudega ehitud umbes 4000-liikmeline noorte kolonn. Tolleaegsest ajakirjandusest võib lugeda, et need olid noortele haruldased päevad. Pidustuste korraldaja oli Tartu Koolinoorsoo Liit, peatoimkonna juhataja Aleksander Elango. Noorsooliikumise üks suundi oli karskusliikumine Kui Aleksander Elango (siis veel Juhanson) 1921. aasta kevadel keskkooli lõpetas, kutsus Eesti Karskusseltside Kesktoimkond, pärastine Eesti Karskusliit teda noorsoo karskussekretäri vastloodud ametikohale. Sellest sai tema esimene töökoht. Sama aasta sügisel sai temast ka Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna tudeng, kellele rektor Heinrich Koppel üliõpilaste immatrikuleerimisel 7. septembril ulatas matrikli nr 2003. Esialgu töö karskussekretärina õpinguid ei seganud, tegevuse laienedes aga sagenesid väljasõidud ja hakkasid takistama loengutel käimist. Seepärast pidas A. Elango õigeks üle minna madalamapalgalisele Karskusliidu raamatukoguhoidja kohale, mis võimaldas tunduvalt rohkem õpingutele pühenduda. Karskussekretäriks sai tema vanem vend Julius. Karskussekretäri kohta vastu võttes oli A. Elango programmi üheks punktiks Noorsoo Karskusliidu organiseerimine. Eesti karskusliikumise veteran meenutab: Meie karskuskasvatusel on sügavad juured, alustati ju sajandivahetusel, kui koolides hakati andma karskustunde. Kord aastas kuulutati välja karskuspüha, selleks valiti tavaliselt pühapäev ja karskustunde anti eelneval või järgneval päeval. Karskusseltside Kesktoimkond andis selleks puhuks koolide tarbeks välja broüüri, mis õpetajal vastava tunni andmist kergendas. 1919. aastal hakati koolides Soome eeskujul looma Lootusühinguid (soome k Toivonliito), laste karskusorganisatsioone. / / Samal perioodil, 1919. a hakati keskkoolides asutama noorsoo karskusühinguid. Need olid nagu ikka õpilasringid võrdlemisi autonoomsed, omaette juhatustega. Tekkis tarvidus neid koondada. Alguses juhtis nende tegevust EKL ja mina kui instruktor töötasin välja juhendeid, töökavu, otsisin võimalusi rahaliseks toetamiseks. Noorte hulgas käis vaidlus kas omaette liit või töötada Koolinoorte Keskliidu sektsioonina. I noorsoo karskuskongressil otsustati viimase kasuks. Koolinoorsoo Keskliit aga lagunes haridusministeeriumi repressioonide tõttu ja 1923. a peeti otstarbekaks luua koolinoorsoo iseseisev karskusliit. Suurem osa Koolinoorsoo Keskliidu juhatusest läks üle Eesti Noorsoo Karskusliidu (ENKL) juhtkonda ning sisuliselt tegevus jätkus, kuigi veidi teise suunitlusega. Hakati välja andma ajakirja Kevadik, mis ilmus 1940. aastani ning oli seega kõige pikema tegevusajaga noorsooajakiri tollases Eestis. Noorsoo Karskusliidu esimeheks palusid noored dr Juhan Vilmsi. Kui aga tegevus laabuma hakkas, astus ta tagasi ning esimeheks sai A. Elango. Sellel kohal jätkas ta ülikooli teaduslikuks stipendiaadiks saamiseni 1928. aastal. ENKL jäi Eesti Karskusliidu ülalpidamisele, mis oli suhteliselt jõukas organisatsioon. A. Elango: EKL sai riigilt, eriti algaastail, üsna tublisti toetust. Nimelt kehtis paari aasta jooksul alkoholimüügi tekisüsteem soovijaile anti vastavas büroos raha eest välja tekk ja üks osa rahast läks EKL-ile. Tänu sellele olid tulud õige suured. (Igale isikule anti võimalus kuus 1 liitri viina ostmiseks.) Nii osutus liidul võimalikuks omandada maja ülikooli peahoone taga Toomemäe nõlvakul. Noorsoo Karskusliit arendas mitmekesist ja huvitavat tegevust, mõnel aastal oli liit kõige suurem noorsoo-organisatsioon Eestis. Võeti kasutusele uudseid töövorme, mida seni Eestis ei tuntud. A. Elango: NKL pidas iga kahe aasta tagant oma kongressi, kuhu kutsuti kokku koolide ringide esindajad. Kui EKL oli jõukam, tasuti delegaatide sõidu-, söögi- ja ööbimiskulud, hiljem see võimalus kadus ja osavõtt vähenes. Samuti paariaastase vahemikuga korraldati noorsoojuhtide kursus, kus aktivistidele peeti loenguid, kuidas kohapeal tööd organiseerida. Kord aastas toimusid suvepäevad mõnes kauni loodusega paigas, kus pakuti tõsiseid ettekandeid koos meelelahutusega, umbes nii, nagu praegustel noorsoo suvepäevadel. Need olid peamised töövõtted, millega noori kaasa tõmbasime. Juhtimine oli peamiselt noorte endi käes. Mina olin üliõpilasena juhatuse kõige vanem liige, ülejäänud enamasti keskkooliõpilased. Nemad juhtisid üleriiklikku organisatsiooni. Üheks NKL-i kõige suurema kasuteguriga ettevõtmiseks peab A. Elango kirjanduse väljaandmist. Igal aastal anti igale liikmele tasuta raamatuke ning tuletati sellega viisakalt meelde liikmemaksu tasumist. Need raamatukesed müügile ei läinud, ometi ilmusid need tolle aja kohta suurtes tiraaides (60007000 eksemplari). Nende hulgas oli näiteks Noorkarsklase laulik, valimik silmapaistvate teadlaste ja kirjanike arvamusi karskusküsimustest, suurmeeste mõtteid inimeste elu ja tegevuse kohta jmt. Nende abil levitati oma ideesid noorte hulgas. Noor Elango oli ise viljakas ja üsna radikaalsete seisukohtadega autor. Tema broüürist Noorsookarskustöö Eestis leiame read: sellepärast tuleks juba ligemas tulevikus kooliõpetajate kutse-eetika hulka ka absoluutse karskuse nõue üles võtta Noorsoo Karskusliit kujunes populaarseks ja laialdasi noorsoohulki haaravaks organisatsiooniks. Enda osavõttu iseloomustab A. Elango järgmiselt: Ma läksin karskusliikumisega esialgu kaunis tagasihoidlikult kaasa. Mulle ei meeldinud mõningate vanemate tegelaste liiga puritaanlik hoiak. Vaba-saksa noorsooliikumise pooldajad ei näinud karskuspüüdlustes mitte niipalju viinavihkamist, kuivõrd uue, tervema, elurõõmsama ellusuhtumise, uue elustiili kujundamist. Me nimetasime seda elureformiks. See loosung võitis kiiresti noorsoo poolehoidu ja võimaldas Eesti Noorsoo Karskusliidu ümber koondada suhteliselt palju eesrindlikke, vaimselt arenenud noori. Uus elustiil tähendas tervislikku, mõõdukalt sportlikku ja vaimsetele harrastustele pühendatud eluviisi. Praegusaja noorte ja üliõpilaste joomistavade suhtes on vanahärra üsna kriitiline, kuigi puritaanlikku täiskarsklust ta ei propageeri ega olegi vist kunagi propageerinud. VIIVI EKSTA |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||