|
||||
Nr 8 (566) Neljapäev, 28. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Enda Naaberi artikkel “See valus olevik” s.a 7. veebruari Videvikus tõi minule, vanale mehele, mälupildis esile mitmeid seiku helgest sõjaeelsest minevikust. Põhjuseks oli artikliga koos avaldatud A. Tamme foto talvisest Tahkurannast Konstantin Pätsi monumendi juures. Õnnelikul kombel osutus minul võimalikuks viibida selle mälestussamba ja vastrajatud pargi avamisel, millest on püsinud siiani väga ere mälestus. Et ma olen tõenäoliselt üks väheseid elus olevaid avamisel viibinuid, jutustan sündmusest lähemalt ka Videvikule. President K. Pätsi mälestussammas ja temanimeline park avati 23. juunil 1939, esinema oli kutsutud ka Richard Ritsingu taktikepi all tegutsenud Akadeemiline Meeskoor Tartust. Tollase koorilauljana tegin sõidu kaasa ka mina. Oli väga ilus, soe ja päikesepaisteline suvine peopäev. Peale kohalike elanike ja lähema ümbruse maainimeste silmasin paljusid tuttavaid Tallinnast, Tartust, Pärnust, Viljandist, Mõisakülast, Kilingi-Nõmmelt, Rakverest ja mujalt. Suur park oli inimesi lausa tulvil. Avamisaktus kulges tavakohaselt. Olid avakõne, peokõne, orkestri ja Akadeemilise Meeskoori esinemised (meeles on esitatud lauludest K. A. Hermanni “Isamaa ilu hoieldes” ja R. Ritsingu “Mehed” G. Suitsu sõnadele) ning mälestusmärgi vabastamine kattest. Lõpetuseks astus kõnetooli president Konstantin Päts ise. Tema jaoks oli kohale seatud võrdlemisi lai pult. President asetas silindri parema käe juurde puldile ning kõneles paljapäi. See oli viimane kõne, mida ma temalt kuulsin. Kõne andis ülevaate tema elu tähtsamatest sündmustest. K. Päts märkis, et Eestimaa elu hakkab jõudma tavalistele rööbastele, kahekojaline parlament töötab ning aastakümne esimese poole rahutu meeleolu on normaliseerumas. Kõnesse kuulus mõistagi Vabadussõja ja muude raskuste meenutamist ning häid soove rahvale tulevikuks. Kõne on mul väga hästi meeles, samuti pilt presidendi kujust ja olemusest. Rahvas kuulas härdusega. Mere poolt hakkas lähenema must äikesepilv sähvivate välkudega, presidendi kõne ajal jõudis vihm kohale. See tuli otse rajuna ning paisus varsti raheks, mille terad üha suurenesid. Terad aina hüplesid presidendi paljal pealael, kuid sangarina ei katnud ta pead ega katkestanud kõnet enne kavatsetud lõppu. Kõne lõpetas ta sõnadega: “Kui tulevikus peaks mõni siit mööduv rändur küsima, mida võib öelda selle inimese kohta, kelle auks on rajatud see park ja püstitatud mälestussammas, võite vastata: kartuse pärast ei ole see inimene jätnud elus midagi tegemata!” Lahkusime läbimärgadena ja sõitsime bussiga Pärnu algkooli punasesse kivimajja riideid kuivatama. Enesetunne oli kehv, vaim aga sedavõrd tugevam, sest presidendi lõpulause oli süstinud uue õpetuse eluks. Ka nendeks puhkudeks, kui tuli seista püssitoru ees mahalaskmisähvardusega. PS. Imekombel on mul säilinud foto avamisaktuselt. Sellel on Akadeemilise Meeskoori esireas dirigent Richard Ritsing (keskel), temast vasakul ooperi- ja kontserdilaulja bariton Arno Niitov, paremal hilisem Estonia ooperitenor Voldemar Paldre ja siinkirjutaja. See foto on sees hiljuti Maalehe Raamatu Kirjastuselt ilmunud J. Põldmäe mälestusteraamatus “Nii mitu aega eluajas”. Pealkiri võtab kokku autori elusündmused kümne erineva riigikorra ajal, mis on üle elatud aastail 1911—2001. JULIUS PÕLDMÄE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||