|
||||
Nr 8 (566) Neljapäev, 28. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Küllap nii mõnigi on noorusaastatele tagasi mõeldes imestanud oma kunagist naiivsust. Mina küll olen. Nüüd meenub mulle sageli pilt välismaast noorusaastate ettekujutuses ja see paneb mind muigama. Ma ei suuda ära imestada, milliste piirideni võis idealiseerida kättesaamatut vaba maailma, kus minu ettekujutuse kohaselt valitsesid korrektsus, täpsus ja kõrgeimast kõrgem moraal. Ringiliikuvad muinaslood välismaa rongidest, mille hilinemise puhul kõikidele reisijatele kompensatsiooni makstakse, ning abistavatest kätest, mis iga vabadussepääsenu oma hoole alla võtavad ja temast mõne aastaga miljonäri teevad, toitsid mu fantaasiamaailma. Kui mõned piiri taga käinud tagasi tulles ka millestki muust teadsid kõnelda, siis polnud kaugeltki ainult mina see, kes kuuldut nõukogude propagandaks pidas. Välismaailmast midagi negatiivset kuuldes oli paljude hinnang ühesugune — tal on kästud nii rääkida ja käskijad on teadagi kes. Nüüd on piirid juba ammu valla ning nähtu, kuuldu või loetu põhjal võib igaüks ise järeldusi teha. Kunagised fantaasiapildid ülitäpsetest rongidest on meenunud mulle Londonis ja Haagis, kus valjuhääldid rongiootajaid platvormilt platvormile kihutavad ja lõpuks vaikivad, sest ettenähtud kellaajal väljuma pidanud rong jääb hoopiski tulemata. Need pildid kerkivad mul silmade ette, kui välismaised firmad tööalastele järelepärimistele isegi vastata ei suvatse, aga samuti siis, kui ma kuulen või loen ameeriklaste naeruväärsest haridussüsteemist ja kohtuskäimistest, norralaste jahmatama panevast ebaviisakusest või rootslaste haiglasest järjekindlusest Kristina Šmiguni alusetul süüdistamisel. Neid mälupilte esile kutsuvate asjaolude jada on märgatavalt suurem. Igaüks võib kas või ainult kuuldu või loetu põhjal sellele midagi juurde lisada. Kõikidel neil puhkudel panevad mõtlema mitme lugupeetud riigitegelase sõnad, nagu kannaksime meie, nõukogude ajal elanud ja töötanud inimesed, endas ka “nõukogude aegadest pärinevat moraalset taaka”. Olen palju kordi tahtnud küsida, milles see “nõukogude aegadest pärinev moraalne taak” võiks väljenduda, aga ma pole seda siiski teinud. Nüüd ma siis küsingi — ehk oskab keegi selle mulle ära seletada? Enam-vähem samamõttelisi süüdistusi eesti rahva suhtes võib kuulda nii välismaalaste kui ka väliseestlaste suust. Eks saagem siis lahti sellest, millest keegi endale ettekujutustki ei suuda luua! Kuid jätkem ideoloogilised sõnakõlksud. Minu arvates on eesti rahvusele olemas märksa suurem oht. See oht ei seisne mingis seletamatus “nõukogudeaegses taagas”, vaid ohus nakatuda vaba turumajandusega seotud vägagi hukatuslikesse pahedesse, mis ka paljude eestlaste hinges kipuvad jumalat rahaga asendama. Mida enam mu silmad avanevad, seda rohkem olen hakanud hindama sedagi, mis meis veel endistest aegadest järele on jäänud. Alati liigutab miski mu hinges, kui näen kedagi bussis vanurile kohta pakkumas või lapsevankriga ema trolli aitamas. See on ainult üks nendest piltidest, mida ma mitte kusagil välismaal näinud ei ole. Hoidkem siis seda, mis meis veel järele on jäänud! Agu Sisask |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||