|
||||
Nr 8 (566) Neljapäev, 28. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Vanaisast-vanaemast
Mu ees laual on käterätik. Tehtud valgest linasest riidest. Tikitud linase lõngaga. Käterätiku otsad on sakilised. Lilled tikitud kohmakalt lapsekäega. Lilleõite südamikud torgatud riidesse terava puust pulgaga. Töö tehnikaks on nööpaugupiste. Rätik on tõmbunud kollaselaiguliseks. Vanust sel üle sajandi. Silitan hellalt vana käterätikut. See on mu vanaema Aliide kätetöö. Lapsena tehtud. Vanaema sündis 1884. aastal. Jäin mõttesse. Mu silme ette kerkis vanaema helesiniste silmadega mõtlik nägu, kollakad juuksekiharad pearätiku alt välja pugenud. Vanaema näo kõrvale kerkis teine nägu. Hallid kohevad, juba hõrenenud juuksed. Hallikad silmad ja heledad vuntsid. Näojooned väga sarnased mu kadunud ema omadega. See on vanaisa Juhani nägu. Noorena oli vanaema hästi elurõõmus. Kord läinud külasse. Kaks mustlast teel vastu: “Mul vaatab sul käsi.” Vanaema vastu: “Ütelge, kas ma mehele kah saan!” Mustlane uurinud kätt ja lausunud: “Mul ütleb sul — kodus vahaste vuntsidega meesterahvas olema.” Vanaema astunud kavalalt muiates minema. Vanaema oli toimekas, eluaegne koduperenaine. Lüheldane ja tüse. Veeres nagu värten ringi. Iga ta tööd või toimetust saatis laul. Hääl oli tal ilus, laulukooris kõrgeks treenitud. Kui ta laul oli sõnadeta viis, siis ütles vanaisa: “Sa aat tada nõnapilli.” Vanaema vajas enda kõrval kindlat kaitset, turvalist elu. Vanaisa oli nagu juht ja vastutaja. Selleks sobis ta tõesti — kõikumatu nagu Hiina müür. Vanaema käed leidsid alati tööd. Ringi pidid sebima ka kõik need, kes käepärast. “Juhan, mine aida, korja kikerpille ja musti sõstrit! Ma tii üte ää kisseli.” Juhan kadus kilumannerguga aeda. Juhan oli metsavaht. Sageli kõndis ta oma valdustes, jahipüss õlal. Mitte et jahtida metsloomi, vaid hurjutada salakütte. Kord juhtus tal õnnetus. Salakütte taga ajades trügis läbi tihniku. Et oksad püssi õlalt ei rebiks, võttis käega püssitoru otsast kinni. Püss oli laetud. Oks tõmbas püssi kuke vinna. Käis pauk ja vanaisa kaotas ühe sõrme. Haav paranes. Salaküttide elu läks veel kibedamaks. Vanaisa oli eriline mees. Nende kodu oli Leevi jõe kaldal. Maja oli väike. Kolm väikest tuba ja köök olid sisustatud Juhani enda tehtud mööbliga. Tekid, linad, linikud ja põrandavaibad olid vanaema kätetöö. Vanaisa teenis lisa sellega, et parandas külarahvale jalanõusid, tinutas perenaistele piimamannerguid, teritas vikateid. Tal oli lootsik, millega käis jõe peal kalu püüdmas ja vähil. Õpetas ka oma tütre Salme lapsena vähki püüdma. Vanaema maadles keeruliste kangamustritega. Kudus, ketras villast ja linast lõnga. Haridusega Aliide kiidelda ei saanud. Paar talve Leevi külakooli. Aga ta oli sihikindel. “Lätsi magama. Es saa silmi kinni. Tuu talatrell laudlina saisse mu silmi iin. Kuis ma ommete aru ei saa? Karassi üüse sängist välla ja panni lambi palama. Juhan käändse tõist külge. Ma mõtli ja mõtli. Aru sai! Ommuku tull kangan laudlinale õige mustre!” Juhan kosis naise vanapoisina. Kord ütelnud Juhan naabrinaisele: “Kae, Miina, tuu valge juussega laps, kis sääl tii pääl juusk, tolle võta mina naeses!” Miina sai naerda. Jutt oli jumalaõige. Kui Aliide sai 19 aastat vanaks, läks Juhan talle kosja. Juhan oli Aliidest 24 aastat vanem. Oli see siis armastus? Või tahe joodiku isa juurest oma ellu pääseda? Või käis üle jõu temast nooremate kuue õe-venna eest hoolitsemine? See oli vanaema saatus. Kui mina haigestusin, sõitis isa jalgrattal vanaema juurde abi paluma. Vanemad pidid põllule tööle minema. Õhtupoolikul veeres vanaema nagu värten üle söödi meile. Ema imestas, et nii ruttu. “No tulli tast läbi Jõngaru mõtsa Pussa kaudu. No mis ta ütesa kilumeetrit sis tulla oll?!” Vanaema murdekeel oli mulle nii armas lapsena ja kõrvu on see jäänud kogu eluks. Muinasjuttudest jutustas ta ainult “Punamütsikest”. Rohkem ei teadnud. Tema ampluaa oli laulmine — kogu eluks. Kui ta mind süles upatas, siis laulis: “Upalilli, kargalilli, rüälilli, roosililli.” Jala peal kiigutades laulis teist laulu: “Sõit, sõit tsõtsele, üle oja onule, läbi lepku lelläle, tiid müüdä tädile.” Unelaulu õppis vanaema minu emalt. Selle laulu õppis vanaema kirjakeeles: “Uinu, mu laps, oh maga, marjaoks! Tuul mängib tamme okstega, ei jõua tamme kõiguta. Uinu magama, mu lapsuke sa!” Teises salmis olid sõnad: “Ei paista enam päevake, ei laula enam linnuke.” Eelmise Eesti Vabariigi ajal asusid vanaema ja vanaisa meie juurde elama. Vanaisa oli see, kes tegi mulle esimese puuvoodi ja värvis valgeks. Liiva vedamiseks tegi õhukesest lauast vankri puuratastega. Viimaseks jäi toolitaoline vanker, millel istusin, liigutasin vänta ja sõitsin. See oli haruldane! Enne 80. sünnipäeva lahkus vanaisa igaveseks. Vanaema leinas teda kogu oma elu. Jäi minul kuulmata, et nad oleksid kunagi tülitsenud. Koos elasid 36 aastat. Järgmisel aastal tuli meie naaber, leskmees Mihkel. Pühapäevariided seljas ja pudelikael taskust piilumas. Keeras närviliselt pikki musti vurre ja palus vanaema kätt. Vanaema solvus hingepõhjani: “Asu Juhan om ollu mu elun ainus miis ja nii sii jääp!” Vanaema uskus Jumalasse ja pidas sauna väga pühaks paigaks. Kui ta sauna astus, ütles: “Jummal sekkä, sannakene!” Seesolijad pidid vastama: “Jummal ää miis!” Kui vanaema selga pesin, loitsis ta: “Aituma, aituma, sinu käe kerges, sinu silmä selges! Aituma sanna kütjäle, vii kandjale ja viha haudjale. Aituma, aituma!” Puhast särki selga pannes tegi ristimärgi ette. Leivapätsi pooleks lõigates tegi mõlemale leivapoolele ristimärgi. Leivakastmist mõhes lõpetades tegi alati leivale käega vajutades risti. Samuti ahjumineku ootel voolitud pätsidele. Selgitas, et ristimärgist ei saa kuri üle. Mulle jäi kõige rohkem hinge tema õpetus: “Lats, ärä tii tõsele toda, mis sulle om halb!” Meie juures elades olid tema lemmikloomad sead, keda ta andumusega toitis. Kui sulg oli lõhutud, siis parandas ise ka selle. Karmim sõna, mida sead kuulda said, oli: “Lõust!” Aias oli kurgikasvatus vanaema pärusmaa. Ja ta oskas seda imehästi teha. Kui mul sündis 1967. aastal teine laps — tütar —, hoidis vanaema teda süles. “Ma või nüüt rahun minnä. Mu suur suuv om täide lännu. Ma ole su tütärt sülen oitnu.” Vanaema lahkus kahe aasta pärast. Rehetuppa naela otsa jäid rippuma tema kaelkoogud. “Looguse”, nagu vanaema neid nimetas. Kui mu tütrepoeg oli kaheteistkümneaastane, võttis ta vanaema kaelkoogud ja hakkas tiigist aeda kastmiseks vett kandma. Pliidi ees seisab vanaema männipuust pakk. Sellel vanaema istus, kui tuld tegi. Tegin sellele pehme padja peale ja nimetame seda perenaise trooniks. Köögis seisab vanaisa tehtud, kaugelt üle sajandi kestnud söögilaud. Selle ääres olen söönud Aliide ema, mu vanavanaema seltsis. Laud on näinud kuue põlvkonna muresid ja rõõme. Laud hoiab mälestusi neist, keda enam ei ole meie hulgas. Mälestuste laud on alati kaetud puhta linaga. Kevadest sügiseni on lilled laual. Kasutusel on alati olnud söögilauana. Laud võtab lahkelt vastu uuegi põlvkonna. Eluvärten veereb edasi. ELLEN KAHRE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||