|
||||||
Nr 8 (566) Neljapäev, 28. veebruar 2002 |
||||||
Arhiiv |
President Arnold Rüütli kohtumiselt ajakirjanikega (Algus 21. veebruari Videvikus.) Eelkõige tuleb haldusreformi käigus silmas pidada inimest. Resümeerides seda probleemi, arvan ma, et haldusreformi on tõesti vaja, kuid on vaja arvestada kõiki arengufaktoreid, sest seni oleme kaldu suurte keskuste poole. Kohalik rahvas peab haldusreformi osas ise otsustama. Kui nad on kõik ise läbi mõelnud, ise otsustanud, siis nad ise ka vastutavad. Aga et otsustada, peab olema informeeritud. Ma tean näiteks Kagu-Eestist olukordi, kus naabervallad, kui need ühendataks, peaksid tegema päris tõsiseid kapitalimahutusi, et need vallad oleksid omavahel vähemalt teedega enam-vähem ühendatud. Näiteks tuleb neil sõita esialgu kõigepealt Valka 40?50 kilomeetrit ja Valgast teistpidi 40?50 kilomeetrit oma naabervalda. Sõltuvalt sellest, kuhu peaks valla keskus tulema, peaks oma valla keskusse sõitma umbes 100 kilomeetrit. Aga praegu ei ostaks keegi inimesele selleks sõiduks piletit ja maainimene, kes peab kas või ühte lehma või seapõrsast (neid on aga vaja sööta ja nende eest hoolitseda) ei saagi tervet päeva kodust eemal olla. Suhtun haldusreformisse küll jaatavalt, aga seda tuleb teha läbimõeldult, nii, et inimeste elu ei muutuks halvemaks. Pealegi, kui tahame minna Euroopa Liitu, siis omavalitsuste harta lubab reformi teha vaid vabatahtlikkuse alusel, jõudu ei tohi siin mitte mingil juhul kasutada, sest muidu me rikume neid eesmärke, mille nimel me tegime esimese haldusreformi, kui andsime võimaluse kõikidel ennesõjaaegsetel omavalitsusüksustel teha oma vald tagasi, nii väike kui see ka polnud. Väga paljudel juhtudel nii ka tehti ja ma arvan, et praegugi peame lähtuma samast arusaamast. Aga kui suudame midagi paremaks muuta, siis tuleb muidugi reform teha. Andra Veidemann: Ilmselt tuleb uuesti üle vaadata haldusreformi eesmärgid. Ma arvan, et me oleme ära unustanud ühe olulise sõna, milleks on sotsiaalvõrgustik, mis ei kattu valdade võrgustikuga. Kuidas sotsiaalvõrgustikud toimivad ja kuidas nad on üles ehitatud, sellest on näiteid Ameerika Ühendriikidest, Suurbritanniast, Põhjamaadest. Tuleb õppida nende sotsiaalvõrgustike võimalusi paremini kasutama. Kuidas jõuda selleni, et inimesed jälle hakkaksid linnast maale kolima? Kas peaks neid selleks materiaalselt toetama? Mina toetan seda täiesti, aga küsimus on selles, et inimene peab leidma maal mingi tegevuse, muidu ta sinna ei jää, vaid hakkab mõnda uut võimalust otsima ning võib maalt jälle lahkuda. Me peame suutma saavutada Eestis teatava rahvusliku kokkuleppe, et areng toimuks igas mõttes tasakaalustatult. Peame saavutama, et kapital liiguks ka allapoole, et tekiksid uued töökohad, sest tööpuudus on meil üpris suur just kaugemate piirkondade tõttu. Hiiumaalt käib 600 inimest Tallinnas tööl, sõidab iga nädal Tallinna ja tagasi Hiiumaale. See on küllaltki suur kulu perekonnale, aga selline töölkäimine tähendab ka seda, et pereisa on perekonnast eemal ega saa lapsi kasvatada. Seetõttu võib öelda, et idee on suurepärane, ma toetan seda, et inimesed linnast maale koliksid, aga me peame tagama, et inimene leiaks seal tööd. Ja kui me räägime, et eakas inimene läheks maale, siis ei teata ju, kui keeruline on olla eakal üksi, kas tal on talveks kütet, kas on leiba jne. Kui räägime nüüd tervishoiureformist, mille puhul koondatakse arstiabi üksikutesse suurtesse keskustesse, siis tuleb küsida, kuidas maainimene saab arstiabi ja muid teenuseid, kui ta elab keskustest kaugel. Mul on moraalne kohustus Võrumaa, Põlvamaa ja Valgamaa ees, kelle heaks ma püüdsin Riigikogu liikmena üht-teist ära teha. Aga nüüd on mind kutsutud ka igale poole mujale Eestis, nii et ma pean oma kohustusi jagama. Riigikogus olles püüdsin tagada, et riigieelarvest antaks rahalisi vahendeid sellele regioonile mõnevõrra rohkem, kuid samal ajal tegemata ülekohut teistele piirkondadele. Toon selle kohta mõned näited. Kagu-Eestis on infrastruktuuri elemendid ja kommunikatsioonid vähem välja arendatud kui mujal Eestis. Kõvakattega teede osakaal on seal 30?50 protsendi piires, mujal Eestis, näiteks Kirde-Eestis, on see protsent palju suurem. Midagi suutsime selles osas ära teha ja vahendeid Kagu-Eestisse suunata. Suutsime haridusvõrgule anda mõnevõrra rohkem toetust (samuti kultuuri arendamiseks), kuid kõik see pole olnud küllaldane, sest see piirkond on maha jäänud pikema perioodi vältel. Mis aga puutub tänasesse, siis olen oma põhimõtted välja öelnud oma inauguratsioonikõnes, kui olin presidendiks valitud. Rääkisin tookord tasakaalustatud regionaalsest arengust. Me peame püüdma suunata kapitali kaugematesse piirkondadesse, et arengut tasakaalustada. Kohtudes paari-kolme kuu vältel, mis ma olen selles ametis olnud, küll mitmete meie oma majandustegelastega, suurte firmade omanikega, aga samuti välismaiste suursaadikute, poliitikute, majandustegelastega, olen neile rääkinud, et nad kaaluksid võimalusi juhtida kapitali Eestisse ning sealhulgas Eesti kaugematesse piirkondadesse. Ka tolleaegse peaministri Mart Laariga oli meil mitmel korral juttu, kuidas suurendada käesoleva aasta eelarves vahendeid, mis on ette nähtud ümberõppe korraldamiseks ja uute töökohtade loomiseks näiteks väikeettevõtluse kaudu. Olen sellest rääkinud ka praeguse peaministri härra Kallasega. Oleme päris tõsiselt ja korduvalt rääkinud, et kaugemate piirkondade arendamine, nende järeletõmbamine peab olema üks meie prioriteete. Viimasel ajal on jälle mindud suurte perede, laste, vanurite rahakoti kallale, tõstes näiteks elektri hinda. Maks on pandud peale ka sellele elektrile, mida suvilates ju tegelikult ei tarbita. Kui varem tarvitas perekond elektrit linnakorteris ja suvel suvilas ning maksis suvilas kasutatud mõne kilovati elektri eest makseraamatuga näiteks kord aastas, siis nüüd tuleb nendel inimestel hakata kord kuus maksma 40 krooni ? linna püsiühenduse ja maakodu püsiühenduse eest. President: Olen teiega täiesti nõus, see on probleem kogu vabariigis. Küsimus on selles, et meie elektrisüsteem on monopoolses seisundis, ei ole konkurentsi ja sellest tingitud võimalused kasutab firma ära. Kuivõrd praegu see erastamine, mis pidi toimuma Ameerika firmale, ei realiseeru, ja see on juba päris kindel, siis nüüd tekib uus võimalus läbi mõelda Eesti energiasüsteemi areng. Ma olen püüdnud teatud määral sellega tegelda, kuigi meie maja loomulikult ei ole selleks kutsutud ega seatud. Küll aga arvan, et moraalselt olen ka mina vastutav selle eest, et see oluline majandusvaldkond edasi areneks. Nii oluline valdkond ei tohi olla monopoolses seisundis. Peame otsustama, kas see jääb riigi omandisse või erastatakse, ning tagama konkurentsi. Ma nimetaksin veel sellist asja, et täiesti kindlasti peab see olema väga tõsiselt parlamendi kontrolli all, ükskõik, missugune see mudel ka ei oleks. See ei tohi olla väljaspool parlamendi otsustamist, kõikvõimalik salastamine peab olema välistatud, sest tegemist on liialt tõsise valdkonnaga, mis puudutab eranditult igat inimest. Sellega seoses ütlen jälle, et väga palju oleneb teist, ajakirjanikest, kuidas te neid asju analüüsite ja kuidas kaasate rahvast seisukohtade kujundamisse ning otsuste tegemisse. On vaja üldrahvalikult otsustada, millist teed läheme, ja sellele saate väga palju kaasa aidata. Rapla maakonna inimestel on mure ? erinevad ametkonnad viivad läbi erinevaid muudatusi, ilma et neid muudatusi kooskõlastataks kohalike omavalitsustega, ilma et analüüsitaks nende muudatuste tagajärgi. Kõige drastilisem on praegu Eesti Posti reform, millega Rapla maakond ja isegi Kehtna vald poolitati, ja sellega on tekkinud olulisi raskusi Rapla suurvalla moodustamisel. Eriti on Raplamaal muret teinud tervishoiureform ehk siis ?Tervishoiuprogramm aastani 2015?, mida tänaseni pole kusagil ametlikult heaks kiidetud, kuid mida viiakse aktiivselt ellu. Raplat puudutab see eriti teravalt, sest aasta alguses tekkis oht, et maakonnas olevad mõlemad suuremad haiglad tahetakse lähiajal sulgeda ja 39 000 inimest jääb praktiliselt arstiabita. Rapla maakonna inimeste sellekohasele pöördumisele on vähem kui kahe nädalaga alla kirjutanud enam kui 8000 inimest. Kuidas suhtute nendesse probleemidesse? See on tõesti üks väga tõsine küsimus. Küllalt palju on räägitud sellest, et tervishoiureformi juurde tuldi välisnõunike soovitusel. Pole kahtlust, et tänapäeva meditsiin eeldab väga kõrgetasemelise aparatuuri kasutamist, aga seda aparatuuri pole võimalik igasse maakonda viia. Paljudel juhtudel on programmide rakendumine sõltunud valitsuskoalitsiooni seisukohtadest. Samal ajal tuleb öelda, et raha on kulutatud paljudesse muudesse valdkondadesse päris ohtralt, kuigi seda oleks võinud kasutada otstarbekamalt. Näiteks mõnikümmend või sada miljonit krooni oleks olnud suur toetus paljulapselistele peredele või koolitoidule, et kõik lapsed saaksid vähemalt kord päevas täisväärtuslikult süüa. Endise Riigikogu liikmena ütlen, et mitmed minu ja mu mõttekaaslaste head ettepanekud pole seal läbi läinud. Tahan loota, et need siiski realiseeruvad, ning pöördun teie poole, sest ajakirjandusel on väga suur roll arvamuse kujundamisel. Üpris murettekitav on see, kuidas meil on kujundatud riigieelarvet. 12 miljardi krooni eest oleme müünud erastamisprotsessis oma põhivara ja see on suurel määral läinud eelarve katteks, aga järgnevalt ei ole sellist katet enam tulemas, sest pole ju enam eriti midagi müüagi. Nüüd on võimalik saada eelarve katet ainult efektiivsema majanduse kaudu. Efektiivsem majandus tähendab töökohti ja uute väärtuste loomist. Töötus suurendab kuritegevust, inimeste tervis halveneb nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja need on ühiskonnale täiendavad kulutused. Nendes peredes elavaid lapsi tuleb ühiskonnal paratamatult ühes või teises vormis ülal pidada, sest muidu ei suuda nad ühiskonnaellu sisse elada. Nii kujunevad kaudselt tulevad kulud suureks, aga neid me tavaliselt ei arvesta. Ometi tuleb seda teha, analüüsida olukorda, teha sellest järeldused ja loomulikult formeerida poliitiliste mehhanismide kaudu selline võim, kes mõistab seda ja teeb omalt poolt kõik, et arengut optimeerida. (Järgneb.) |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||