|
||||
Nr 8 (566) Neljapäev, 28. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
“…tuleb toest, süsi süttib söest”— see on rahvatarkus Palamuse kandist, üks neid praegu eriti tähenduslikke kuldmõtteid. Kaugel indiaanlaste maal on lõppenud talvised olümpiamängud. Eestisse toodi sealt kuld, hõbe ja pronks. Uhke mõelda, et mõnigi huviline hakkab kaardilt otsima, kus asub see kõrgete mägedega vägev suusamaa Eesti. Ja leiab kribuväikese rohelise laigukese, kus on veidi üle ühe miljoni elaniku. Andrus Veerpalu, Jaak Mae, õeksed Kristina ja Katrin, Mati Alaver… On neidki, kelle nimesid kõrvalseisja ei tea, ent kõik koos tegid nad oma rahva eneseusu tõstmiseks, Eesti maine kujundamiseks palju-palju rohkem, kui miljonitega ülepuistatud brändimeistrid eales suudaksid. Eesti Vabariik tähistas 84. sünnipäeva. Oli pidulikke vastuvõtte, kohtumisi. Vabariigi aastapäeva eel on olnud kombeks rääkida elust enesest, sellest, mida oodatakse. Sellestki, mida on oodatud. Üks tavaküsimus: kas me sellist Eestit tahtsime? Ja tavavastus, et sellist ei tahtnud meie mitte. Selle juurde meenutatakse lubadust süüa kartulikoori, kui vaid vabadus tuleb. Nende koorte maitse on pärnakad Mark Soosaare eestvõttel printsi ja kerjuse mängus nüüd ära proovinud. Pekikõrnete ja sibulaga praetult olnud hääd. Eks kroonuonu kirvesupp lambaliha ja seakintsuga viinud samuti keele alla. Millist Eestit me siis tegelikult tahtsime? Kes — meie? Kas need, kelle noorusaastad jäävad Pätsi aega? Või vene ajal sündinud, kasvanud ja koolis käinud inimesed, kes praegu pensioniikka jõudmas? Või need, kellele on ENSV vaid udune lapsepõlvemälestus? Formaal-juriidiliselt on Eesti Vabariik saanud 84-aastaseks. Tegelikult hävitasid vahepealsed aastad mitte ainult omariikluse, vaid ka inimeste oskuse (tahtmise) olla oma riigi kodanik koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Me ei oska veel olla väärika riigi väärikad kodanikud. Mõtlevale inimesele pidi ju kümme aastat tagasi olema selge see, mis on selge ka praegu — Teise maailmasõja järel on kogu maailm olnud hoopis teine kui enne seda. Sellist Eestit, kus vanaisa läks kevadhommikul, külimit kaelas, põllule ja pani käed head saaki paludes kokku, sellist Eestit ei saa ju miski enam tagasi tuua. See, mis tuli, oli täiesti teine riik, seda pidime kõik koos alles tegema hakkama. Oma aastapäevasõnavõtus ütles Toomas Savi, et Eestimaa on nüüd valmis. Ei usu, et on, ei usu, et ealeski nõnda öelda võiks. Ükski maa ei saa valmis saamagi, natuke valmimaks ehk. Praeguseks on jõutud selleni, et ehk teatakse, mida teha. Tegemise aeg on ees. Räägitakse vene aja taagast. Ühe omaduse oleme tollest ajast kindlasti kaasa võtnud, lugupidamatuse nimelt. Küllap oli (ala)teadlik enesekaitse, kaitsmine ajuloputuse eest, et miski ametlik ei olnud püha, kõik pandi naeruks, soustiti anekdootideks. Vene ajast sai eesti aeg (jälle!), ent suhtumised on jäänud suures osas endiseks. Inimvaim on visa muutuma. Ikka oleme veendunud, et üldreeglina on poliitikud… Järgneb hulk mitte just kõige leebemaid epiteete. Arutlustes selle üle, kuidas tulnuks aastapäeva tähistada, muutus väljend pingviinide paraad peaaegu ametlikuks terminiks. Seda kasutati süüdimatult isegi intervjuudes välismaalastega. Ehk oli see väljend sünnihetkel tõesti vaimukas, kujundlik kindlasti. Ent tegu on ju vabariigi presidendi vastuvõtuga kõige väärikamatele. Välisriikide diplomaadid, lugupeetavad loomeinimesed, teadlased, poliitikud… Neid pingviinideks mõnitades mõnitatakse tegelikult ka iseennast. On aeg aru saada, et me ei ela enam okupantide võimu all, meil ei ole õigust oma riiki aina põhjata ja pilada. Nüüd on see aeg, mil peab endalt küsima, mida oled ise teinud, mida riigile andnud. Riiklikel tähtpäevadel tavatsetakse rääkida kodumaa-armastusest, sellest, kuidas vabadusvõitlejad küll Sinimägedes, küll koduses võpsikus võitlesid. Isegi siis, kui suur tükk jutte on aastatega kaunistatud legendid, on üks ometi kindel — olid rasked ajad, olid inimesed, kes ebaõnnestumiste puhul pihku ei itsitanud, vaid tegutsesid. Nad olid nii kasvatatud. Need endis-Eesti aegsed inimesed, kes praegu veel elavate kirjas, neid on õpetatud pühi asju pühaks pidama. Teised, nooremad, peavad seda ise õppima ja veelgi noorematele õpetama. Eestluse elujõu puhul halisetakse, et lapsi on vähe ja needki lähevad käest ära, kes kosmopoliidiks, kes narkomaaniks. Kust need lapsed pärit on? Ikka kodudest. Esimesel koolipäeval kooli saadetud. Kas sealt ka hea sõnaga koju oodatud? Ülemeremaadel on sajanditepikkune ajalugu, kuningakojad ja traditsioonid. Meie ajalugu on ka mitu tuhat aastat pikk. On meilgi omad tavad. Võib rääkida rehepappidest ja libahuntidest, Kassiaru Jaskast, kel iga varba vahel katariina, kõike on olnud, on ka praegu. Eestimaad on aga hoidnud ja harinud Vargamäe Andres, Sauna-Madis ja Hundipalu Tiit — need mehed, kes teadsid, et armastuse tekkeks peab palju tööd tegema. Meie, tänapäeva inimesed, kipume seda unustama. Aga ega keegi kusagilt kaugelt ja kõrgelt meie eest seda oma riigi riigiks tegemise tööd ära ei tee. Ikka meie ise. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||