|
||||
Nr 7 (565) Neljapäev, 21. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
2. Koolipoisina Vabadussõjas “Üsna keerukaks muutus minu generatsiooni maailmanägemus Esimese maailmasõja, sellega kaasnenud revolutsioonide ja heroilise Vabadussõja kiiresti vahelduvates tingimustes,” on A. Elango öelnud. Vabadussõda puudutas koolinoori kõige otsesemalt. Ajutisel valitsusel tuli Eestimaad kaitsta Punaarmee arvuka ülekaalu vastu ning ta pöördus noorte poole üleskutsega tulla appi. Tartu keskkoolide vanemate klasside õpilastest läks Vabadussõtta valdav enamus. Kommertskooli kahes vanemas klassis katkes õppetöö. Aleksander Johanson (ise kasutas ta keeletundliku noorena nimevormi Juhanson) õppis kuuendas, need poisid olid rindele minekuks veel noored. Kui aga 1919. aasta kevadel oli ette näha kokkupõrget Landeswehriga, kuulutas Lõunarinde juhataja kindralmajor Ernst Põdder välja Lõuna-Eesti koolinoorte mobiliseerimise aasta võrra noorematena, kui kehtis ülejäänud noorte suhtes, seega juba 17. eluaastast alates. Nüüd jäi kool pooleli ka Aleksander Juhansonil. Vabadussõjast võttis ta osa Tartu kooliõpilaste pataljoni reamehena. Sõjaväkke kutsutud noored pandi elama kasarmusse ning pärast mõnenädalasi sõjalisi õppusi tuli rindeleminek. Tuleristsed sai õpilaspataljon Irboska all. Vene valgete Põhjakorpus oli Pihkva lähistelt taandunud ja rindelõigu tühjaks jätnud. Kuni tegevväeosa saabumiseni tuli õpilaspataljonil takistada vaenlase tungimist sügavamale Eesti piiridesse. Irboska lahingus langes mitu koolivenda. Kas õpilased ei kartnud? Sellele ajakirjanik Ene Puusempi küsimusele (vt Tartu Postimees 11. I 1998) on A. Elango vastanud nii: “Minul isiklikult kartuselamust polnud. Tuli käsk. Oli vaja minna. Hulljulgusele ei õhutatud. Rühmajuhid õpetasid: mitte lagedale tormata. Tulista varjust. Püssilaskmistki olime saanud harjutada ainult kord Raadi kruusaaugus.” Tartu kasarmusse tagasitooduna tuli õpilaspataljonil täita mitmesuguseid ülesandeid. Koolipoiste abi kasutati Tartu tagavarapataljonis puhkenud mässu kontrolli all hoidmisel. Õpilaspataljon piiras kasarmu ümber ning tõkestas nii sisse- kui ka väljapääsu. Neid saadeti ka Peipsi-äärseid metsi läbi kammima, kuhu kogunes sõjaväejooksikuid, Venemaalt tulnud luurajaid ja agitaatoreid. Seal, kus kardeti reetmist ja ülejooksmist, eelistati kasutada õpilaspataljoni abi. 1919. aasta sügisel lubati koolis õppetööd jätkata, kuid poisid elasid endiselt kasarmus ja olid sõjaväe toidul. A. Elango sõnul tuli aeg-ajalt käia valveteenistuses ja sealt, püss käes, kooli minna. Veel jõulude paiku kästi poistel igaks juhuks rindele minekuks valmis olla. A. Elango ei püüa toonastele sündmustele anda kangelaslikkuse oreooli. Oli vaja — ja poisid täitsid oma kohust. Osavõtt Eesti noorsooliikumisest “Minu ühiskondlik tegevus, kui võib üldse öelda koolipoisi osavõtu kohta tolleaegsest avalikust elust, algas õige varakult, s.t. ajal, mil õppisin Tartu Aleksandri gümnaasiumis. III klassis asutasime omaette õpilasorganisatsiooni, millel oli õige mitu nime. Algul “Noorus”, kõige kauem aga Õppurite Eneseharimise Rühm (ÕER), millise nime all ta eksisteeris 1932. aastani. Minu teada oli see üks kõige püsivamaid Eesti õpilasorganisatsioone, mis vahetas oma liikmeskonnas välja mitu generatsiooni koolipoisse. Mõni tegelane jäi siiski püsima algusest peale,” kirjutab A. Elango oma mälestustes. Meenutame, et juba gümnaasiumi I klassi (4. õppeaasta) õpilased Aleksander Juhanson, Erich Adamson ja Artur Käär ilmutasid käsikirjalise albumi Lõoke (hiljem Noorus ja Pürje). Kaks esimesena nimetatut olid sel ajal vaid 12-aastased. III klassis hakati koos käima E. Adamsoni vanemate korteris, hilisematel aastatel kokkusaamise kohad muutusid. Alguses kuulusid rühma peamiselt need, kes ajakirjale kaastööd teinud. Otsustati hakata koos käima võimalikult kord nädalas, kuulata rühma liikmete koostatud referaate ja arutleda nende üle. Kui Aleksander Juhanson oli sunnitud Aleksandri gümnaasiumist lahkuma ja jätkas õpinguid Tartu Kommertskoolis, tuli liikmeid ka Tartu teistest koolidest. Jätkati referaatide, diskussioonide ja ajakirja Noorus väljaandmisega. Sama nime kandis sel ajal ka rühm. 1918. aasta septembris võeti kodukorra nime all vastu põhikiri, nimetati end Õppurite Eneseharimise Rühmaks ja uue pealkirja — Pürje — sai ka ajakiri. Keeruline ja tormiline poliitiline elu seadis Õppurite Eneseharimise Rühma liikmed valikute ette. Nad olid harjunud vaba mõtlemise ja sallivuse õhkkonnaga. Seda õhkkonda iseloomustab hästi Linda Leeman (Raun): “Mis jäi järgi neist õhtuseist ÕER-a referaattundidest, oli miski vabadus, noorusliku julguse, ent teineteise sallivuse lahutamata süntees — see tõmbas kaasa… Ometi üks koht, kus naeratas võimalus avaldada seda, mida avaldada mõistsid … ning inimesi, kes … hellitasid lootusi kujundada end paremaks inimeseks.” Referaatide temaatika oli lai: enesestmõistetavalt käsitleti ühiskondlik-poliitilisi probleeme, filosoofilis-religioosseid, kooli, hariduse ja noorsoo teemasid, kõige rohkem oli aga ettekandeid kirjanduse ja kunsti valdkonnast. VIIVI EKSTA |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||