|
||||
Nr 7 (565) Neljapäev, 21. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Hiljuti rääkisime hingearst Jüri Ennetiga vanaks elamise võlust ja vaevast. Jõudsime seisukohale, et mida kauem siin ilmas oleme, seda toredam on. Jah, siis, kui oleme terved ja reipad. Aga aastad toovad haigusi. Kõik kulub. Kas ka vaim? Räägitakse ju eakate psüühikahäiretest. Kas nende esinemine või mitteesinemine on natukenegi enese teha? Üht-teist saame muidugi ise suunata, mõnda häda ära hoida ja oma elulõnga pikendada. Palju sõltub eaka vaimsest tasemest. Vanemas eas ohustavad inimesi mitmed spetsiifilised hädad. Et allaminekutee oleks aeglasem, seda peame kogu elu jooksul kujundama. Psüühikahäired jaotatakse tavapraktikas mitmesse suurde rühma: vaimuhaigused, vaimse arengu häired ja nõdrameelsus e. dementsus. Esimese rühma puhul ei saada maailma asjadest õigesti aru, ei tunnetata olukorda adekvaatselt ning sellest tulenevalt ei vasta ka käitumine tegelikule olukorrale. Vaimse arengu häirete puhul on tegu nõrgamõistuslikkusega (areng on lapsepõlves või noores eas kas aeglustunud või hoopis peatunud). Nõdrameelsuse puhul ilmneb vaimsete võimete ja funktsioonide nõrgenemine aegapidi. Piltlikult öeldes tähendab see tarkuse Munamäelt allatulekut. Mälu halveneb, mõtlemine muutub lihtsakoelisemaks, tundeelu kas tuimeneb või on kõikuvam, halveneb toimetulekuvõime. Tavaliselt on dementsus vanuriea häda. See ei tähenda sugugi, et kõik vanurid on dementsed, samuti ei tähenda see, et dementsus ei võiks avalduda juba keskeas. Inimene hakkab unustama, asju kaotama, raamatute lugemine muutub raskemaks. Uued asjad ununevad ruttu, paremini püsib meeles varem olnu. Elu-olu kavandamine, ettepoole vaatamine muutub raskemaks, inimene vaatab rohkem tahapoole. Nõdrameelsuse tekke põhjusi on mitu, võib nimetada aju ehituslikke häireid, traumasid, kasvajaid, ka alkoholi, liigset suitsetamist, ravimite kuritarvitamist, verevarustuse häireid. Põhjusi on palju, seega on ka ennetamisvõimalusi rohkem kui üks. Mida inimene saab haiguste vastu ette võtta? On kindel, et mida kõrgemale vaimsele tasemele on jõutud, seda pikem on allakäigutee isegi sel juhul, kui lõpus on ikkagi null. Väga oluline on aju verevarustuse parandamine. Kõik harjutused, võtted, isegi keha asendi muutmine parandavad aju verevarustust. Oluline on ka see, mida veri ajju viib. Inimene peab tegelema iseenesega teadlikult ja rõõmuga, vältima seda, mis tervist kahjustab. Tohtrina ütlen, et suits on hullemgi kui pisike pits. Muidugi on inimesed erinevad, ühele võib olla nagu hane selga vesi see, mis teisele palju kurja teeb. Peab endale selgitama, mis sobib, mis mitte. Mis ei sobi, ega seda ei maksa ka pruukida. Sisetunne paneb tavaliselt asjad õigesti paika. On aga tõsi, et palju, mis võib halvana tunduda, on tegelikult arukal kasutamisel hea. Näiteks nõnda, et üks läheb külma dui alla, et karastuda, teine aga kardab kopsupõletikku. Hoiak, elutahe, motivatsioon on väga tähtsad, et mitte öelda lausa määravad. Kas võime väita, et haiged on mingil moel oma hoiaku ohvrid? Kui inimene tuleb minult kui arstilt abi saama, pean oma esimeseks ülesandeks saavutada, et ta oleks aktiivne, et ta ei jääks lootma mõnele tabletile, süstile või protseduurile. Selles mõttes on hoiak ülimalt oluline. On isegi mõiste hospitalism, millega tähistatakse tahtmist lasta end nunnutada, enese eest hoolitseda, elu eest peitu pugemist. Mingil ajal võib see ju isegi hea olla, kuid sel kombel langeb üldine vastupanuvõime. Ajad muutuvad ja muutunud on ka hoiakud. Kiirete muutustega on raske kaasas käia, uue omaksvõtmine nõuab aega. Varem oli elu ühetahulisem ja stabiilsem. Oli töö, pension tagas toimetuleku. Inimesele on väga oluline mina- ja meie-tunne, nende tasakaal. Meie algab ju varases lapseeas oma kool, tööpere, linn, riik Praegu on meie hägustunud, esiplaanile on kerkinud individualism, mina. Seegi tekitab ebakindlust. Ei ole, kellele loota, kellelt tuge oodata. Totalitaarses ühiskonnas, kus me ju pool sajandit elasime, rõhutati meiet. Nüüd vastupidi. Kõik see koormab psüühikat. Et mitte norgu vajuda, peab uues olukorras oma koha leidma. Tihti on uus unustatud vana töökollektiivi asemele võib astuda sõprade ring, taidluse või muu ala harrastajate klubi, mis tahes teine kollektiiv, kas või sugulased, lapsed oma peredega. Ja kindlasti ei tohi nurgas norutada. Teame ju, et terves kehas terve vaim. Sellest alustada tulebki jalutuskäigud, rühiharjutused, õige puhkereiim ja toitumine. Keha tugevdamine tugevdab vaimu. Meeles peame, et harjutada tuleb pidevalt, regulaarselt. Harjutused peavad olema jõukohased ning vastumeelselt neid teha ei tohi. Reibas enesetunne kinnitab, et mis tehtud, on õige ja hea. Sel kombel saabki elu pikaks ja ilusaks kujundada. Küsitles IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||