|
||||
Nr 7 (565) Neljapäev, 21. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Vanaisast-vanaemast
mis siin maailmas midagi tähendavad. (Winston Groom.) Sajandivanusel, tublisti koltunud päevapildil seisab noor musta kübaraga, valge ristlipsuga ja tumedas saterkuues mees oma pere keskel. Tahtekindlast töömehenäost kiirgab elujõudu. Ta nägu kaunistab tihe ovaalne habemepiire, erk silmavaade suunatud pildimeistrist mööda kaugele tulevaste päevade poole, kus ootavad teostamist seni veel mõtteis küpsevad plaanid. Ajavoolus on kiirelt möödunud mitu aastakümmet. Väikese tütrepoja mällu salvestub mälestuspilt jässakast hallihabemelisest vanapapast, kelle nägu kaunistavad sügavad aastate künnivaod. Kuid ta samm on ikka rutuline ja silmades endine, siiski veidi leebemaks muutunud sära. Vanataat on varaselt pühapäevahommikuselt kalaretkelt jõudnud tütrekoju, et nüüd koos väikemehega täiendada parimas püügihoos lõppenud vihmaussivaru ja uuesti jõele rutata. 1859. aasta tähtsündmuseks oli postipapa Jannseni meelest keisrihärra Aleksander II ja ta pere suvitusreis Haapsallu, mis pani teda Perno Postimehes südamepõhjast õhkama: “Olleksime meiegi seal olnud, kes olleks meie su kinni pidanud ka hüdmist: “Ellago meie armolinne Keiser, kes keige rigi rahva peale mötleb, nago issa omma laste peale.” ” Ent Kullamaal, Polli talu pereemale ja -isale oli hoopiski tähtsam, et sama aasta 1. septembril nägi ilmavalgust poisslaps, Priidik Mardi poeg Binnerdorf. Poisist sirgus noormees, keda kroonuvägi oma rüppe hakkas ihaldama. Priidiku unistuseks polnud marssalikepp ja ta ei soovinud nekrutiks minna. 1856. aasta talurahvaseaduse nõudel avati Eestimaa kubermangus minu vanaisa noorusajal mitmeid uusi vallakoole, kuhu vajati õpetajaid. Viimased olid aga vabastatud sõjaväeteenistusest ja pearaha maksmisest. Isakodust paarikümne versta kaugusel Kuudal tegutses 1854. aastast seminar, kus vallakoolide õpetajaid ette valmistati. Priidik oligi nõuks võtnud koolmeistriks saada ja läks rohkete soovijate hulgas katsetele. Seminaristiks pürgijatelt nõuti, et neil oleks tugev tervis, hea lauluhääl ja kaasas pastori soovitus. Priidik võetakse vastu ja 1879. aasta jõulukuus lahkub ta vanematekodust, kuhu kolmeaastase õppeaja jooksul pääseb tagasi vaid lihavõtte- ja jõulupühade ajal. Seminaris valitses lausa spartalikult karm sisekord. Ülalpidamine oli seal küll tasuta, kuid kulude katteks töötasid seminaristid aastaringselt põldudel ja majapidamistöödel. Kõik suure talukoha tööd olid nii suvel kui ka talvel õpilaste teha. Lõikuse- ja heinaajal kooliõpetust ei olnud, kogu meestevägi oli talutöödel. Magus uneaeg jäi koolis lühikeseks: äratus hommikul kell 5 ja päevatoimetuste lõpp saabus õhtul kell 10. Maga öösel seitse tundi, rohkem ära himusta. Vähemaga saab ka läbi, lastel kulub kaheksa. Õppida oli palju, aga töö jättis selleks vähe aega. Eestikeelsed õpperaamatud puudusid ja tunnis räägitu kirjutati vihikuisse. Õpiti igal võimalusel, ka heinakoormal istudes ja pühapäevasel kirikuteel Märjamaale sammudes. 1882.aasta lõpul lahkuvad seminarist kutsetunnistusega järjekordsed 14 koolmeistrit, nende hulgas ka Priidik Binnerdorf. Ta võtab kaasa selle aja kohta head teadmised ja mis veelgi tähtsam — oskuse neid edaspidi elus rakendada. Oma rahva õhkõrna haritlaskonnakihti jõudnuna tahab ta usina mesilinnuna päev päeva kõrval kristlikku kasvatustööd teha. Samal aastal muretsetakse E.Wegeneri “Uus jutluse-ramat”, sest koolmeistril tuleb külarahvale ka jumalasõna lugeda. Raamatu esilehele kirjutab ta pühenduse “Kristuse sõna elagu rohkeste teie seas kõige tarkusega...”. Noor kooliõpetaja leiab järgmisel aastal ajutise töökoha Liivil. Velise vallas Päärdus antakse lastele kooliõpetust juba 1847. aastast. Tol ajal asub Päärdu vallakool Tallinna—Pärnu maanteelt Vigala kiriku juurde suunduva harutee ääres, Rääskülas Koolirehe (ametlikult Koolimaa) talus. Õpetus toimub suures rehetoas, majas, mis on ehitatud 1865. aastal (on praegugi veel heas korras). Seal vabaneb koolmeistrikoht ja Priidik Binnerdorf lööb 1884. aasta 11. veebruaril Velise valla talitajaga käed. Noormehe reisikott on pungil vaimsest rikkusest, aga seda va maist vara pole ollagi. Nagu kombeks, antakse talle rendile kooli juurde kuuluv põllu- ja heinamaa, palgaks 80 rubla aastas. Sama palju teenib tubli talusulanegi ja ega selle palgaga rikkaks ei saa. Paraja tööhobuse eest tuleks välja anda kogu aastateenistus või enamgi. Ümberkaudsetes külades on lapsi rohkesti ja õpilastest puudust ei ole. Kui kool 15. oktoobril lahti läheb, koguneb ainsasse klassituppa rohkem kui 30 uudishimulikku, enamjaolt 10- kuni 13-aastased poisid ja tüdrukud, kes uudistavad innuga oma vastset koolmeistrit, valmis igasugusteks koerustükkideks. Priidik teeb tulemuslikult oma tööd, sest seminaritarkus on veel värskelt meeles ja noor aateline mees soovib oma kasvandikele head teadmised kaasa anda. Vene riigi troonile astub 1881. aastast keiser Aleksander III, mis toob kaasa venestamissurve tugevnemise. Eestimaa kuberner Sahhovskoi seab oma eesmärgiks “liita eestlased tõeliselt suurde Vene perekonda”. Vallakoolid peavad viie aasta jooksul üle minema vene õppekeelele, välja arvatud usuõpetus. Vahetundidelgi on keelatud omavahel maakeeli mõtteid vahetada. Ega Priidikul vene keel sulaselge pole, sest Kuuda seminaris õpetati tublisti saksa keelt, aga vene keelt üpris pealiskaudselt. Kuuda seminarist said lõpetajad kaasa õppetööks vajaliku laulu- ja pillimänguoskuse. Seal tegutses tubli meeskoor, mille ees ka tulevased õpetajad kätt proovisid. Priidiku südamele oli muusika suureks rõõmuallikaks ja tal endal oli hea kõrge tenorihääl. Noormees asub hoolega söötis laulupõldu harima ning paneb oma koolilapsed hõbehäälselt laulma. Hoolimata venestamissurvest ei kustu kord süttinud rahvusliku iseteadvuse leek. Just neil aastail hoogustub Vigala kihelkonnas seltsielu, mida esmajoones ergutavad ja veavad kohalikud kultuurielu kandjad —kooliõpetajad. Peagi alustab Päärdus muusikajanuse P. Binnerdorfi taktikepi all tegevust segakoor, sest “Kui nemmad Esti kele laulvad, neil ka kindlaste Esti südda rindus tuksub!” (J.V. Jannsen). Mõnda aega tegutseb tema juhatusel ka meeskoor. Noodivara on kallis — koorijuht kirjutab ise soprani, aldi, tenori ja bassi viisid eraldi albumitesse. Iga häälerühma lauljad kogunevad järjepanu harmooniumi ümber, kus koorijuhi abiga õpitakse selgeks oma häälepartii. Teised lauljad veedavad seni aega õues ringmänge mängides või muu meelepärase tegevusega, kuni nende harjutuskord kätte jõuab. Imekombel on säilinud tänaseni üks album, kuhu P. Binnerdorf kalli-graafilise sulega on üles kirjutanud üle saja koorilaulu, milliseid koorid aastate jooksul laulsid. Enam-vähem võrdselt kuulus kooride repertuaari nii vaimulikke kui ka ilmalikke laule. Rohkesti leidub seal isamaalisi lauluviise, esimesena nende seas “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Pikk rida algab K. A. Hermanni ning Fr. A. Saebelmanniga ja lõpeb 1921. aastal M. Härma “Tuljakuga”. Muidugi tuleb anda ”tsaarile, mis tsaari kohus” — albumist leiame nii Keisrilaulu kui ka pika, Aleksander III kroonimispidustuste puhuks kirjutatud teose. Kui tuttavana meenub see nõukogudeaegsete laulupidude ja kontsertide kavadest — ikka esmajoones paar pala lõivuks riigivõimule, et võiks täie rinnaga oma südameviise kõlada lasta! Õpitud lauluvaraga esinetakse mitmeid kordi Vigala kirikus, pidudel Vigalas, Velisel ja mujal lähiümbruskonnas. Muidugi heidab noor koolmeister omakandirahvaga lävides silma punapõsksetele lauluneitsidele. Noormees leiab endale elukaaslase naaberkülast Kureverest — Noorekle talu ainsa peretütre Ann Normiku. Vallavalitsusega sõlmitud koolmeistrikontraht lõpeb 1890. aasta mihklipäeval ja Priidik seda enam ei pikenda. Ei, ta ei ole sugugi väsinud laste õpetamisest. Kuid äia Mihkel Normiku tervis halveneb ja ta eluring saab 1893. aastal täis. Nüüd tuleb noorel mehel Noorekle põlistalu, kus maad mitmes tükis üle 50 tiinu, juhtimismured oma õlule võtta. Ees ootavad suured, aastakümneid kestvad ettevõtmised. Kuid ta näpistab ka edaspidi talutööde kõrvalt aega kohalikust seltsielust osavõtmiseks, esmajoones koorijuhina, aga ka mitmeteks teisteks harrastusteks. ARNO KAER |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||