|
||||
Nr 7 (565) Neljapäev, 21. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Tsaariaega mäletavad veel vaid üksikud, teistele on see paar lehekülge ajalooõpikus, märksõnadeks venestamine ja talude päriseksostmine ränga töö eest saadud rahaga ning sellele tuginenud poliitilise elu hoogustumine ja omavalitsuste ülevõtmine. Johannes Tark on sündinud 1900. aasta 24. märtsil. “Tulin siia ilma Elva lähedal Pöksi raudteevahi putkas, isa töötas sel ajal raudteel. Hiljem püüdis ta talurentnikuna jalgu alla saada. Pärast kolmeklassilise kooli lõpetamist hakkasin tema kõrval tööle. Nägin juba poisikesena, et oma talu soetamine on väga raske ettevõtmine. Kui rentnik tegi ära vaid hädavajalikud tööd, siis elatas ta oma pere kuidagi ära. Isa püüdis põlde paremini harida ja paremaid loomi soetada. Laskis selleks käiku oma säästud. Saime parema saagi küll, aga taluomanik suurendas kohe ka renti,” meenutab Johannes Tark. Johannes Tark oli parasjagu nii noor, et teda ei ähvardanud oht sattuda tohutusse tapamasinasse nimega Esimene maailmasõda. “Muidugi riivas sõda igaüht. Maale jõudsid kuuldused rahutustest linnades, sakslaste edasitungist, tsaari kukutamisest. Kuid kauge Uderna valla inimesed, eriti kehvemad, mõtlesid eelkõige sellele, kuidas ära elada.” Vabadussõtta Johannes Tark kutsuti 1919. aasta jaanuari lõpus Eesti sõjaväkke. Vabadussõja saatus vankus juuspeenel niidil, punased tegid, mis oskasid ja suutsid. 8. jalaväepolk võitles Eesti vägede lõunatiival Marienburgi (praegune Aluksne) piirkonnas. Kes Vabadussõja ajalooga paremini kursis, teab Tartu ja Valga võtmist, raskeid lahinguid 1919. aasta kevadel Võru all, Võnnu lahingut ja sõja lõppheitlusi Narva kaitsel Nõukogude Venemaa venitamistaktika tõttu Tartus pikale veninud rahuläbirääkimiste ajal. Ent tundmatu pole ka Marienburgi nimi: oma rahva kõrval kaitsti punapolkude sissetungi eest ka läti rahvast. “Polnud see Vabadussõda mitte põrmugi naljamäng, nagu mõni inimene arvab. Punastel oli ka selliseid väeosasid, kes oskasid sõdida. Neil olid ju ilmasõja kogemused ja hea relvastus. Meie poolel oli tahe oma rahvast ja Eestimaa iseseisvust kaitsta. Sõdurid mõistsid, et kui me nüüd lüüa saame, siis kaob lootus oma riik saada. Ja meil olid ikkagi väga head ohvitserid. Usaldasime nende kogemusi ja tarkust. Sõja lõpupäevadel pressis vastane ka meie rindelõigus hirmus kõvasti peale. Just enne lõppu sain haavata. Mürsk tabas mu sõpra Ratnikut, ta sai silmapilkselt surma. Mina sain killu jalga. Mind toimetati Marienburgi. Varsti jõudsin Tartusse. Kliinikus olin rohkem kui kuu aega,” meenutab Johannes Tark. Elu nagu maal ikka “Asundustalud tehti põhiliselt mõisnikelt ära võetud maadele, isa silmis oli see teiste inimeste vara. Võib-olla oligi tal õigus, et võõras vara ei too õnne: mõnigi asundustalunik jäi ilma oma maast ja vaevast ning punased küüditasid nad tükk aega hiljem Siberisse,” arutab vana mees. Johannes Tark jätkas koos isaga talurentniku vähetasuvat elu, kuni kolhoosid “maa igavese kasutamise õigusele” lõpu tegid. Varsti öeldi põllutöölisele: “Hakkad aidameheks.” Sest sellele tööle oli vaja ausat inimest. “1965. aastal jäin pensionile. Elasin Udernas, kuni naine suri. Sajas eluaasta hakkas lähenema ja oli selge, et üksi elada pole enam võimalik. Olen kogu elu elanud Elva lähistel. Müüsime Uderna maja ja poja elamise Tartus maha ning poeg ostis 1999. aastal korteri Elva kesklinna. Poeg hoolitseb minu eest. Mul pole veel nii kerget elu olnud kui praegu. Tervist ikka veel on, hoolimata sõjas nähtud vaevast ja raskest maatööst, aga eks ma ole jälle suitsu ja viinata elanud kah,” mõtiskleb kõrges eas mees. Ta noogutab selle jutu peale, et kaks kunagist relvavenda Vabadussõja päevilt Jaan Viljamaa ja Osvald Kaasik on oma 105 eluaastaga vanimad Vabadussõja veteranid. Ja pöörab siis jutu riigi peale, kelle sünnile sai, relv käes, kaasa aidatud. Vana meest häirib, et kõik riigijuhid pole päriselt õigustanud rahva usaldust. “Isamaalist juttu veeretavatele tegelastele ei tule Vabadussõjas võidelnud mehed pahatihti isegi aastavahetusel ja riigi tähtpäevadel meelde. Asi paraneb siis, kui võimu saavad oma kätte need, kes ei unusta oma riiki ja rahvast nii headel kui ka halbadel päevadel. See aeg tuleb, ehk näen minagi selle ära,” loodab eakas mees. Ta usub, mis ka Toompeal ja Kadriorus viimasel kümnendil poleks juhtunud, ikkagi kindlalt oma riiki. JAAN KAPPO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||