|
||||||
Nr 7 (565) Neljapäev, 21. veebruar 2002 |
||||||
Arhiiv |
President ARNOLD RÜÜTEL kutsus vabariigi aastapäeva eel Kadriorgu grupi ajakirjanikke trükiväljaannetest, et koos arutada elukvaliteedi parandamise võimalusi Eestis. Kohal olid ka presidendi nõunik Andra Veidemann, presidendi sisenõunik Jüri Kaljuvee, presidendi majandusnõunik Anu Randveer, nõunik Alar Ojalo ja presidendi pressinõunik Ester Šank. Eakate ajalehte Videvik esindas Ants Tamme. Peale diktofoni oli tal kaasas ka fotoaparaat. Ütlen alustuseks, et lugejad ootavad teilt kindlasti ühiskonna arengut analüüsivaid, kõigile arusaadavalt kirjutatud artikleid. Ma pean siin silmas eeskätt nn talupojalikust mõtlemisest lähtuvaid, tõsiseid, arutlevaid kirjutisi. Seda suunda on meil esindanud peamiselt maakonnalehed ja ajakirjad. Keskväljaannetes tuleb sageli sisse sellist materjali, mis taotleb, et väljaanne oleks paremini müüdav. Arvan, et maakonnalehtedes on see müügimoment oluliselt tagasihoidlikum — eesmärk on ikkagi see, et oma rahvast informeerida, ja selle üle on mul väga hea meel. Ajakirjandus on kindlasti ühiskonnas väga oluline, sest meie kultuuritase on sõltunud väga palju just ajakirjandusest. Kahtlemata on igal avalik-õiguslikul infoallikal ka oma kohustused ühiskonna ees — kõigepealt on selleks kohustus anda objektiivset informatsiooni kõige toimuva kohta. Sellele lisaks on väga oluline, eriti üleminekuühiskonnas, esitada analüüse ühiskonna arengu erinevatest tahkudest, et kaasa aidata ühiskonna mõtestatud tegevusele ja seda suunata. Kui aega jääb, võib meelelahutustki pakkuda, et iga kodanik saaks hetke puhata. Selles ongi küsimus kultuuritasemest — kuivõrd osatakse mingit kanalit maksimaalselt ära kasutada. Ajakirjandus peaks vastama kõigile eetilistele nõuetele, sest kes siis veel vastutab ühiskonna ees, kui mitte ajakirjandus. Meil kaldutakse ühes või teises küsimuses reaalsest normist siiski sageli kõrvale. Ajakirjanikud tundsid huvi, kuidas president suhtub saadetesse, milles poliitikuid parodeeritakse või püütakse nende kulul nalja teha. President: Minul kui pereisal on olnud palju tegemisi ja ma pole neid saateid peaaegu vaadanudki. Ma arvan, et mul pole õige sellesse vahele sekkuda, sest elame tõesti demokraatlikus ühiskonnas, kus on täielik ajakirjandusvabadus. Küllap asjaosalised, kes kõike seda korraldavad, näitavad, milline on meie kultuuri tase ja kus on meie kultuuri piirid. Kui neid piire ületatakse, siis pole midagi parata. Küllap mõjutab ka ükskõik millist väljaannet või saateid see, kuivõrd need on müüdavad, sest müüdavus määrab suurel määral nende sisu. Kui olete kahe jalaga maas, tõelise elu ja probleemide keskel, siis ongi teie ülesanne mõtestada probleeme ja neid reaalselt kajastada. Parodeerida saab ainult isiksust, kelles on midagi parodeerimisväärset. Kas olete selle Arnold Rüütliga rahul, keda “Pehmetes ja karvastes” kujutatakse? Ma ainult korraks heitsin sellele saatele pilgu peale, aga tegelikult pole ma neid vaadanud. Võib-olla ma nüüd võtangi kätte ja lõpuks vaatangi selle soovituse alusel. Ants Tamme: Olen jälginud varem aeg-ajalt ka Soome TV-d, iseäranis veel siin kehtinud endise ühiskonnakorra ajal. Seal oli neil pikka aega aasimisobjektiks meilgi päris laialt tuntud president Mauno, kes katsuti tõesti igalt poolt läbi. Ja Mauno on elanud siiski tänase päevani, midagi hullu pole temaga juhtunud. Andra Veidemann: Kui lubate, siis ma ei räägiks “Pehmetest ja karvastest”, vaid juhiksin teie tähelepanu sellele, et hiljuti tutvustas presidendile oma doktoriväitekirja Mart Murdvee, kes analüüsib oma töös elukvaliteeti maal. Ta viis Maailma Tervishoiuorganisatsiooni küsimustiku alusel maakondades läbi küsitluse, mille tulemused näitavad, et maal elavad inimesed peavad ehk kõige olulisemaks elukvaliteedi näitajaks informatsiooni kättesaadavust.Nii et informatsioon on tänapäeval tõesti väga tähtis. Ma arvan, et viide, mille tegi härra Tamme, rääkides Soome televisioonist, on tõepoolest igati õigustatud. Filmitoodang ja ka naljasaated on neil ikka üle keskmise ja kvaliteet on see, mida tasuks seostada avalik-õigusliku televisiooniga. Härra president, olete sageli kasutanud mõistet üleminekuühiskond. Mida peate seda mõistet kasutades silmas ja kas teile ei tundu, et selle termini võiks juba unustada? Ma olen kasutanud seda mõistet sellepärast, et üleminek sotsialistlikust ühiskonnast turumajanduslikku ühiskonda on olnud väga murranguline. Kui vaatame oma ühiskonna arengut selle 10 aasta vältel, siis ühtpidi võime öelda, et meie areng on olnud küllalt edukas ja hea. Me oleme teiste nõndanimetatud üleminekuühiskondadega võrreldes üks paremaid. Kuid kui vaatame selle ülemineku hinda, siis see on olnud väga kallis. Toon selle kohta mõned näited. Kui meil on ühe pensionäri, eaka inimese kohta ümmarguselt 1,5 töötavat inimest, siis näiteks Rootsis on 2,7 ja Ameerika Ühendriikides enam-vähem niisama palju. Kui nemad tunnevad väga suurt muret, mis saab 25–30 aasta pärast, ja on analüüsinud väga tõsiselt oma ühiskonna arengut, siis meil on sotsiaalteadlased ja rahvastikuteadlased sellega ka tegelnud, aga probleemid pole jõudnud poliitikuteni. Elanikkonna vananemise ja madala sündimusega suurenevad ühiskonna kulutused sotsiaalvaldkonnale senisest palju rohkem. Praegu on meil viimane aeg olukorda tõsiselt analüüsida ja meetmeid rakendada. Üleminek ühelt ühiskonnaelu korralduselt teisele, teistesse tingimustesse on olnud raske ja valuline. Elanikkonna vananemine tähendab, et 15, 20, 25, 30 aasta pärast ei tule me ligilähedaltki oma tööjõuga toime ja tuleks minna sissetoodava tööjõu peale, aga kui palju me oleme iseseisvuse taastamise perioodil ja viimasel 10 aastal sellestsamast probleemist rääkinud? Need raskused kimbutavad meid praegugi veel, seepärast ma rõhutasin meie kohtumise alguses, et on vaja palju rohkem meie ühiskonna arengut analüüsida. Ja siit ongi pärit mõiste üleminekuühiskond. Kui rääkida haldusreformist, siis missugune võiks olla tuleviku-Eesti? Tegime haldusreformi juba siis, kui me polnud veel tegelikult iseseisvad. See oli veidi rohkem kui 10 aastat tagasi, kui seadsime põhiliseks eesmärgiks selle, et sõna omavalitsus tegelikkuses realiseerida. Tolleaegne nõndanimetatud külanõukogu ei suutnud omavalitsuse funktsioone tegelikult realiseerida ega vastanud arenenud ühiskonna põhimõtetele, mis on kajastunud näiteks Euroopa omavalitsuste hartas. Et see sõnaliide oleks paremini arusaadav, võtame näiteks oma põhjanaabrid. Soome asub suurel territooriumil, kus elanikkond on küllaltki hajutatud.Eestis tühjenesid ääremaad juba nõukogude perioodil ja see on jätkunud üleminekuühiskonna perioodil ning nüüd on meil mõnel pool Soomega sama olukord, kus piltlikult öeldes elab vaid mõni inimene ruutkilomeetril. Ka Eestis on praegu valdu, kus elanikkonna tihedus on samasugune. Soomes on valdu, kus elab alla 1000 elaniku, samuti on valdu, kus on rohkem kui 100 000 elanikku. Ma tõin selle näite, et selgitada, kuidas inimesed ise otsustavad, kuidas ise kohapeal valitseda. Siin tulevad küsimused ratsionaalsusest ja kuludest. Siin on väga palju momente. Ühtpidi võib administreerida odavamalt — see ongi olnud argument, kui reform välja kuulutati —, kuid kui me oleksime siis ühendanud 3, 4 ja kohati rohkemgi valda, viinud nende arvu 40—50 piiridesse, oleks see ühtpidi tähendanud justkui administratiivset kokkuhoidu, aga reform juba ise maksab küllaltki palju ja lisaks sellele suurenevad Tartu Ülikooli teadlaste analüüside kohaselt reformi järel kulutused inimeste peale kordades, kui väljendada probleemi rahaliselt. Aga tuleb rääkida veel paljudest muudest teguritest. (Järgneb.) |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||