|
||||
Nr 6 (564) Neljapäev, 14. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Pärast jaanipäeva sain puhkusele. Läksin maale ja otsustasin metsa loomi vaatama minna. Toppisin silmade pikenduseks binokli põue ja läksin. Ilma kindla eesmärgita — kedagi ikka näen! Algul läksin mööda suurt sihti. Kuklased voorisid piki vanu autojälgi. Endise pohlalagendiku nurgalt, kus nüüd juba 5—6 m kõrgune noorendik, keerasin paremale. Linnud ei laulnud, sest kuupäev ja kellaaeg ei sobinud. Kõik askeldasid vaikselt poegadele toitu tassides. Mõtlesin juba jõekallast mööda kodu poole keerata, kui märkasin kahte väga murelikult hädaldama hakanud leevikest. Taipasin kohe — pesa on ligidal. Istusin vaikselt kraavi kaldale, tõmbasid binokli põuest ja jäin ootama. Küll vanemad ise näitavad, kus pesa asub. Oodata ei tulnud kaua. Peaaegu külje ääres, meetrise kuusekese minupoolsel oksal istus ja pilgutas silmi helehall kera, nokk millimeetri jagu sulgedest väljas. Sulgedest ulatus välja ligi sentimeetrine saba. Oksast hoidsid kinni peenikesed varbad. Vaatasime teineteist vaimustusega. Kumbki polnud varem seesugust olevust näinud. Tema vist pidas mind ootamatult ilmunud kännuks, sest piuksatas korraks, kerast sirutusid välja tiivajupid ja lind lendas mulle pähe. Vanalinnud said aru, millisesse ohtu nende laps on sattunud, ja lendasid surmahirmus minu ümber. Kuusekese tüve ääres, pool meetrit maapinnast, nägin pesa, mille serval istus veel üks linnuhakatis. Kolmas püüdis hoida tasakaalu kaugemal oksal. Pähe lennanud sulekera sabistas juustes, ukerdas veidi ja lendas ninale. Et tasakaalu kätte saada, lõi oma teravad küüned naha sisse. See oli valus ja naljakas, naerda ei võinud, et mitte lindu ehmatada. Tema aga jälgis silmalau liikumist ja küünitas seda uurima. Igaks juhuks panin silma kinni, ja kohe noksas lind võbelevat laugu. Teise silmaga nägin, kuidas tema sabajupp üles-alla kiikus. Lõpuks linnuke tüdis. Midagi head ta ninalt ei leidnud ja otsustas vanemate meeleheaks oksale tagasi lennata. Et mitte vanemaid rohkem kiusata, tõusin aeglaselt püsti ja taganesin eemale. Vanemad lendasid ahastades mitme meetri kaugusele, teised sulekerad vuristasid oskamatult hõreda rohu sisse, kuid minu sõber vaatas üleoleva pilguga rahulikult minu poole. Rohkem elamusi polnud mul tarvis ja läksin rõõmsalt koju. Paar päeva hiljem olid pesa ja tema ümbrus tühjad. Ilmselt olin sattunud poegade pesast väljalennule. TIIT ARUSTE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||