|
||||
Nr 6 (564) Neljapäev, 14. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Seda taime kutsutakse ka jõemõõgaks, sest kalmuse lehekimbud meenutavad mõõku. Looduses kasvab ta jõe-, järve- või tiigikaldal. Kalmus on kergesti tuntav ka iseäraliku õietõlviku ja juurika järgi. Umbes sõrmepikkune pruunikas õietõlvik ei asu mitte taime tipus, vaid keskel. Õietõlvikud ilmuvad taimele alates juunist. Mudas asuv juurikas on kuni 3 cm jämedune. Kalmuse algne kodumaa on Aasia. Hiina meditsiinis kasutati teda juba aastatuhandeid tagasi. Nii kirjutatakse enam kui 5000 aastat tagasi välja antud rohuraamatus kalmusest kui elupikendajast ja eriti soovitati teda maohaiguste korral. Kes kalmuse Euroopasse tõi, ei ole täpselt teada. Arvatakse, et seda taime levitasid oma sõjakäikudel tatarlased. Nad arvanud, et veekogudest, kus kasvab kalmus, võib vett julgesti juua. Kindlaks tõendiks kalmuse kasvamisest Euroopas juba 15. sajandil on siiani säilinud taime joonis ja kirjeldus. Kalmuse juurikas on nõutud apteegirohi ka tänapäeval. Neid kogutakse varakevadel või hilissügisel. Juurikad kaevatakse mullast välja, pestakse ning jäetakse mõneks päevaks kuivama. Siis lõigatakse juurikad pikuti ribadeks ning pannakse uuesti varju ja tuuletõmbesse kuivama, kuni nad painutamisel murduvad. Kalmuseteed soovitatakse juua maohaigetel. Pool klaasi enne sööki soodustab söögiisu ja seedimist. Kalmusejuurte närimine mõjub suitsetajatele iiveldama panevalt. Nii on nende abil võimalik end suitsetamisest võõrutada. Kes tahavad närvide ülepingest või unetusest vabaneda, saavad abi kalmusevannidest. Viiele liitrile veele lisatakse 500 g peenestatud juuri. Segu aetakse korraks keema ja lastakse 15 min tõmmata, seejärel kurnatakse. Tõmmis lisatakse soojale vanniveele. Kalmust on kerge panna kasvama kodulähedasse veekogusse või isegi aeda, kus on mingisugune veesilm. Varakevadel või hilissügisel tuuakse kaldavette mõned juurikatükid ning peagi saadakse sealt piisavalt seda arstirohtu. |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||