|
||||||
Nr 6 (564) Neljapäev, 14. veebruar 2002 |
||||||
Arhiiv |
Meie vanim pedagoogikateadlane, mitme pedagoogikateadlaste põlvkonna vaimne isa Aleksander Elango (sündinud 21. veebruaril 1902. aastal) on säilitanud erksa ühiskonnatunnetuse, vaimujõu ja teovõime tänaseni. Pensionipõlves pühendus Eesti pedagoogilise mõtte ajaloo uurimisele, 100. sünnipäevaks valmis monograafia “Eesti pedagoogilise mõtte arengu radadelt”. Tehtu tõenduseks mõned etapid tema eluteelt. • Omaaegse noorsoo- ja karskusliikumise üks liidreid. • Koduse Kasvatuse Instituudi juhataja aastail 1936—1940. • Tartu Ülikooli pedagoogika õppejõud ja kateedrijuhataja 1931—1983. • Õpetajate uurimiskursuste (1962) ja Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi (1972) üks algatajaid, kooliajaloo sektsiooni juhendaja 1993. aastani. • Pani idanema Eesti Akadeemilise Pedagoogika Seltsi taastamise mõtte, oli esialgu 1989. aastal taastatud seltsi esimees, nüüd auliige. • B. G. Forseliuse medal 1991. • Eesti Vabadussõja mälestusrist 1994. • Tunnustuseks Vabadussõjast osavõtu eest soomlastelt Sinine Rist 1995. • Tartu Ülikooli medal 1996. • Valgetähe medal 1997. • Tartu aukodanik 1999. • Kotkaristi kolmanda klassi teenetemärk koos mõõkadega 2001. Oma pikal eluteel on A. Elangol tulnud üle elada mitmeid valitsejaid, re¯iime ja ideoloogiaid. Tema enda sõnul: “Minu elu on kulgenud väga rahutu, kuid maailmaajaloo seisukohalt suure tähtsusega ajastu raamistikus. Minu varase lapsepõlve esimesed mälestused on seotud 1905. aasta revolutsiooni punase kumaga, mis meie ärklitoa aknast Nõo mõisahoones sisse paistis. Hiljem on sellele järgnenud rida sügavaid ühiskondlikke murranguid. Olen mõnikord naljatades öelnud, et mul on tulnud truudust vanduda kuuele “tsaarile” (Nikolai II, Kerenski, Wilhelm II, Päts, Hitler, Stalin ja Co), kellest igaüks on kinnitanud, et tema on ainuõige ja igavesti püsima jääv, aga mina olen oma eluõpetaja Gustav Suitsu sõnutsi sosistanud “ka mitte see”. Arvan, et unistades paremast “tsaarist”, ei ole ma kunagi oma kodumaad ja rahvast reetnud.” Aleksander Elango (1924. aastani Johanson) isa Johan oli kutseline aednik, noorima poja Aleksandri sündides Nõo, hiljem Haaslava mõisas. Peres kasvas kolm poega. Vanem, Julius (1895—1976), sai hiljem tuntuks haridustegelasena, Eesti Õpetajate Liidu sekretärina ja Õpetajate Lehe väljaandjana. Keskmine, Johannes (1899—1908), uppus õige noorena. Vanematele oli see suur löök. Oma lapsepõlve meenutab perekonna noorim poeg väga soojalt: “Meie perekond elas täielikus üksmeeles ja ema oli keskse austuse osaline. Sellest ajast on minule jäänud sügav lugupidamine kõigepealt ema vastu.” Elati harmooniliselt, vastastikku üksteist mõistes ja toetades. Enda kogemusele toetudes peab ta aeda väga soodsaks kasvukeskkonnaks. Lapsel on võimalik jõukohaseid töid teha, aiasaadustest osa saada ja looduse aastaringi aias jälgida. Eriti sügava mulje jättis kevadine õiteehtes aed — sellest ilusamat pilti ei ole. Isa oskas planeerida lastele jõukohaseid töid, suuremate ja erakordsemate eest andis tasu. Aleksandril oli pangas isegi oma eriarve, mis 1917. aasta revolutsiooniga aga nulliks muutus. Ema Liis põdes kahjuks raskel kujul liigesepõletikku. Elamine aiamajas oli rõskevõitu, seetõttu lõpetas isa aiapidamise ja perekond kolis 1916. aastal Tartusse. Kooliaastad Esimesed aabitsatarkused sai väike Aleksander vanemalt vennalt. Tema õpetas ka vene keele algeid, kaasa aitas isa, kes sai vene keele suhu kroonuteenistuses olles. Vanemate soov oli, et pojad saaksid hea hariduse. Kuigi elati kokkuhoidlikult, olid kõik mõistlikud, eriti kultuurilised vajadused rahuldatud. Oma kooliaastate kohta ütleb Aleksander Elango, et ta on kõik Tartu koolid läbi käinud. 1911. aasta sügisel sai temast 9-aastasena Tartu Treffneri gümnaasiumi I ettevalmistusklassi õpilane, aga jaanuaris viidi ta üle II, seega vanemasse ettevalmistusklassi. Selle lõpetas ta 1912. aasta kevadel ja sama aasta sügisel astus põhiklassi. Väga eredaid mälestusi Treffneri kool ei jätnud, mida oskabki 9—11-aastane poisike tähele panna. Korra nägi küll, kuidas Treffner tegi Tammsaare poolt kuulsaks kirjutatud “schinderit”. Üks koolipoiss rikkus tunnis pidevalt korda ja keegi õpetajatest kandis sellest direktorile ette. Treffner tuli vihasena klassi, lõi kämblad poisi juustesse ja sakutas nii, et punased juuksetutid peaaegu lendasid. 1912. aasta märtsis Hugo Treffner suri, pidulikust matusest võtsid osa kõik õpilased. Põrm sängitati Ülikooli kalmistule Emajõe ürgoru kõrgel kaldal. Õppemaks oli Treffneri koolis küllaltki kõrge ja et vanem vend Julius õppis mõnevõrra odavamas kroonugümnaasiumis, astus isa samme, et ka noorem poeg sinna saaks. Treffneri kooli I klassi tunnistusega ei tahetud Aleksandri gümnaasiumi II klassi vastu võtta, tuli leppida I klassiga. Mõnes mõttes oli see isegi hea, sest üleviimine I ettevalmistusklassist poole aasta pealt järgmisse oli teadmistesse lünki jätnud. Uus kool oli puhtalt vene kool, venekeelne oli nii õpetus kui ka asjaajamine. Õpetajate hulgas leidus vaid paar eestlast. Sellest perioodist on A. Elangol isiklik kogemus, kuivõrd võib õpetaja surmata õpilase huvi aine vastu. Tema lemmikõppeained olid ajalugu ja botaanika. Luges innukalt venekeelsetest ajakirjadest ajaloolisi jutustusi, koostas herbaariumi kõigist Tartu lähedal kasvavatest taimedest, mis kätte sai, kogus liblikaid ja mardikaid. Aedniku pojana oli tal seda suhteliselt kerge teha. Putukaid peibutas ligi mee ja vahaga, uneajast ei pidanud paljuks ööliblikaid püüdmas käia. I ja II klassis õpetas looduslugu Schwetsi-nimeline pedagoog, kes tundis suurt huvi koolipoisi loodusharrastuste vastu ja kellega tekkis hea kontakt. III klassis tuli uus õpetaja Sadovski, kelle tunnid olid igavad ja kes ei toetanud õpilaste ainehuvi vähimalgi määral. Temaga tekkis kahjuks üsna pea konflikt. Vaimustusest loodust uurida ei jäänud midagi järele. Huvi ajaloo vastu aga on säilinud tänapäevani. Kaasõpilaste hulgas oli huvitavaid isiksusi, sõlmusid püsivamad sõprussidemed. Oma tagasivaates pikale eluteele kirjutab A. Elango: “Gümnaasiumipäevade kaasõpilastest on mulle kõige rohkem meelde jäänud Erich Adamson (pärastise kunstnikunimega Adamson-Eric). Ta oli mõnda aega minu pinginaaber. Olin sagedane külaline nende kultuurilembeses kodus. Üksvahe oli mul pinginaabriks Oskar ja Aino Kalda poeg Sulev. Sõprus temaga ja hiljem tema õe Lainega avas mulle tee ka Kallaste kodusse. Veel hiljem, kui Oskar Kallas oli Vabariigi saadikuks Helsingis, oli mul tänu sellele sõprusele võimalus peatuda saatkonnas. Suhtlemine selliste kultuurihuviliste kaasõpilastega ja nende kodustega avardas minu silmaringi ja süvendas kultuurihuvisid.” Gümnaasiumi III klassis 1915/16. õppeaastal kujunes eesti poistest 6—7-liikmeline õpilasring. Nad jätkasid I klassis alustatud käsitsi kirjutatud ajakirja Noorus väljaandmist. Seda anti käest kätte üksteisele lugemiseks, kuni ühel päeval keegi unustas käsikirja koolipinki. Koristaja viis leiu direktori kätte. Ajakirjas olid ära toodud autorite ja muidugi ka toimetaja nimi. Direktor ei olnud eesti keeles tugev, kuid tema keeleoskusest piisas, et taibata, mille järgi asi lõhnab. Järgmisel päeval kutsuti ajakirja toimetaja direktori kabinetti. Lugu lõppes sellega, et A. Elangol (siis veel Johanson) soovitati otsida uus kool. Ametlikult teda koolist välja ei heidetud, klassitunnistus jäi rikkumata ja see andis võimaluse taotleda vastuvõttu mõnda teise kooli. Uueks kooliks sai Tartu Reaalkool, kuid sellegi uksed sulgusid varsti. Umbes kuu aja pärast teatas direktor: “Mnjaa, noh, mina võtsin teid küll vastu, aga teie küsimust arutas veel õppenõukogu ja leidis, et te ikka meie kooli ei sobi. Olete juba ühest koolist välja heidetud ja seepärast meie teid ka ei taha.” Nüüd jäi üle õnne proovida Kommertskoolis. See oli Tartus uus õppeasutus, mis valmistas ette keskastme majandustegelasi, eelkõige raamatupidajaid ja arveametnikke. Põhiliseks peeti siiski üldhariduslikke aineid ja selles koolis omandatud keskharidus võimaldas edasi õppida ka ülikoolis. Kooli direktoriks oli eestlane Harald Laksberg, väga soliidne ja kõrge kultuuriga pedagoog. Käitumiselt tagasihoidlik, kuid seejuures täpne ja distsiplineeritud ning õpilaste hulgas erakordselt autoriteetne. A. Elango meenutab: “Kommertskooli õpetajad olid põhiliselt eestlased. Nende hulgas leidus pärastisi silmapaistvaid kultuuritegelasi, kelle mõju on olnud mulle tugevasti ergastav. Nii et takkajärele vaadates pean tänama kroonugümnaasiumi härrasid, et nad mu sealt välja kraamisid, sest selle tsaaritruu kooli atmosfääris oleksin küll kaunis puiselt edasi vindunud. Kommertskooli tugevalt rahvuslikus ja kultuurilembeses õhkkonnas avanesid aga mu ees hoopis teised arenguvõimalused. Tõsi küll sage koolide vahetamine jättis minu kooliteadmised mõnevõrra lünklikuks, millist puudujääki püüdsin korvata iseõppimise teel. Eriti täiendasin end ladina ja prantsuse keeles, mingil määral õppisin valdama ka soome keelt. Kommertskooli õpetajatest meenutan esmajoones kolme eesti keele õpetajat, kes kõik eri aegadel õpetasid minu klassile emakeelt. Need mehed olid Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala ja Villem Ernits. Eriti head suhted kujunesid mul Ridalaga, eelkõige selle ajakirja kaudu, mille pärast ma pidin lahkuma tsaarigümnaasiumist ja mida nüüd kommertsgümnaasiumis edasi toimetasin. Näitasime Ridalale ilmunud numbreid ja palusime temalt konsultatsiooni mõne artikli suhtes. Ta kutsus mind korduvalt enda poole koju, kus arenes sõbralik vestlus kirjandusküsimustes. Isikuna oli Ridala äärmiselt võluv ja kõrgelt erudeeritud, samal ajal hästi mõistev noorte ja nende pürgimuste suhtes. Nii et temalt sain ma väga tugevaid mõjutusi.” Kommertsgümnaasiumi õpilaskond oli rahvuslikult meelestatud, kes seda kooli tulles polnud, kujunes rahvuslaseks kooli miljöö mõjul. A. Elangost kaks aastat ees õppisid Albert Kivikas, Julius Mägiste, Alfred Koort, Juhan Vaabel, August Annist ja rida teisi, kes hiljem tuntuks said. Klassikaaslaste hulgas oli 6 —7 Nuustaku progümnaasiumi lõpetanud poissi, kel oli juba eelmises koolis olnud oma õpilasorganisatsioon ning kes liitusid õpilasringiga ka uues koolis. Vabariigi algusaastad kujunesid koolile väga heitlikeks. 1919/20. õppeaasta algul nimetati kool Reaal- ja Kommertskooliks ning koliti endise Reaalkooli ruumidesse. Direktoriks määrati Juhan Lang. 1920/21. õppeaastal lahutati Kommertskool Reaalkoolist. Õpilased võisid vabalt valida, kummasse kooli nad lähevad. Matemaatika ei olnud kunagi A. Elango lemmikaine ning üleminekueksamil klassist klassi sai ta koos mitme kaasõpilasega järeleksami. Eksamit tuli jälgima ka kooli direktor J. Lang. Tema kohalolek häiris kõiki. Leidmata endas jõudu eksamineerijatele öelda, et samal päeval oli kodus surnud ta ema, teatas A. Elango vaid, et ta ei ole võimeline mõtteid koondama. Sellega oli eksami tulemus otsustatud. Nii ei jäänud valikut, koolide lahutamisel tuli minna Kommertskooli, järeleksami küsimus lahenes seal väga inimlikult. Keskharidust tõendava lõputunnistuse sai ta Kommertskoolist 1921. aasta kevadel. Kaks seika keskkoolipäevilt on hiljem otsustavalt mõjutanud erialavalikut ülikoolis. Oma mälestustes kirjutab A. Elango nii: “Üks oli minu äratulek Aleksandri gümnaasiumist, kus koolipoiste küllaltki süütu kultuuriharrastus jäi ette Vene tsaaririigi bürokraatiale muidu ennast päris kena mehena näidanud kooli direktori näol. Ilmselt oli ta sunnitud oma mundriau kaitsmiseks mind koolist ära saatma, sest kui ajakirjandusse oleksid jõudnud teated mingist eesti poiste illegaalsest organisatsioonist, siis oleks tõusnud kära ka direktori kui vastutava isiku ümber. Takkajärele sain ma direktori käitumise varjatud motiividest aru, kuid siiski… Teiseks oli eespool kirjeldatud läbikukkumine matemaatika järeleksamil. Seal kogesin, et ei loe midagi õpilase isiklik elu ega psüühiline seisund teatud ajahetkel, vaid määrav on hoopis väline ~est paned kriidi käest, loobud vastamast ja asi ongi ühel pool… Formaalselt võttes oli pedagoogidel õigus, aga siiski kui vähe õpetajad tunnevad oma õpilast ja kui ülekohtused nad võivad seetõttu mõnikord olla. See paistab olevat sajaprotsendiliselt kehtiv ka meie tänapäeva koolis.” Tema enda sõnul on peale koolide vahet rändamise ja õpilasorganisatsioonides rahmeldamise koolipoisiaastatest meelde jäänud kaks suure ajaloolise tähtsusega sündmust: Veebruarirevolutsiooni algus Tartus ja Eesti rahvusülikooli pidulik avamine 1. detsembril 1919. Kutse ülikooli avaaktusele sai ta oma endiselt õpetajalt ja healt tuttavalt Villem Ernitsalt. 17-aastane Tartu Kommertskooli eelviimase klassi õpilane ei teadnud siis veel, et selle õppeasutusega seob ta ennast kogu eluks. VIIVI EKSTA |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||