|
||||||
Nr 6 (564) Neljapäev, 14. veebruar 2002 |
||||||
Arhiiv |
Kuulutades välja kaastöövõistluse “Kirjutan oma vanaisast-vanaemast”, ei julgenud toimetus loota, et see nii elavat huvi äratab. Vanim kirjutaja on olnud 90-aastane, noorim 9-aastane. On lugusid, mis laginal naerma ajavad, ja teisi, mis liigutuspisara silmanurka toovad. Ei saagi enam neist kui võistlevatest kirjutistest rääkida, kõik on omapärased, huvitavad, igaüks nii isemoodi, et neid mingisse hea–väga hea–kõige parem-järjekorda seada ei oskagi. Tööde laekumise viimane tähtaeg on 26. veebruar. Tänasest hakkame kirjutisi vanaisast-vanaemast avaldama. Kui mõni neist eriti meeldib, andke teada, aitate meid hindamisel.
Kui vanaema oli väike tüdruk, juhtus temaga palju seiklusi. Vanaema nimi oli Anne. I peatükk. Parasjagu oli koolis tund. Seal oli poiss, kes pistis kuivatuspaberi tindipotti ja hüüdis: Anne! Kui Anne pead keeras, viskas poiss selle otse Anne näkku. Nägu oli tinti täis ja see oli vastik tunne. Õpetaja saatis Anne klassist välja. See oli suur koerustükk! II peatükk. Anne läks oma õe ja sõpradega ujuma. Nad valmistasid endale kõrkjatest matid. Ükskord libises Annel matt ära ja ta vajus vee alla. Vee all lõi ta oma pea vastu kivi ära ja jäi uimaseks. Ta vaatas läbi vee päikest ja see tundus ilus, nii ilus. Ta oleks sinna jäänud, kui teised poleks märganud, mis juhtus. Nad tirisid Anne kalda peale. Anne oksendas. Õnneks ta pääses, ta oleks võinud ju ära uppuda! III peatükk. Anne elas Vaidas. Ükskord aitasid Anne, õde ja sõbrad kolhoosi tallimehel hobuseid karjamaale viia. Kõik said endale vanad hobused, aga Anne sai noore hobuse. Karjamaal heinakoormate otsas olid sõdurid ja nad vilistasid. Anne hobune hakkas galopeerima. Lõpuks tuli ette Pirita jõgi. Hobune kummardus, et juua, ja Anne libises hobuse pealt vette. Anne ei saanud haiget, ka ei olnud kriimustusi. Ainult nuttis suurest ehmatusest. Pärast läks Anne ruttu koju. Vaat mis võib juhtuda, kui saad noore hobuse. IV peatükk. Kui Anne oli natuke suurem, sõitis ta Ungarisse. Seal oli kohvik, kus nad einestasid. Seal laual oli Vene lipp (nad arvasid, et vanaema ja ta reisikaaslased on venelased) ja siis lükkas üks grupikaaslane lipu ümber ja kelner tõstis püsti ja nii see jätkus mõni aeg. Ka Annel juhtus midagi. Ta tellis endale kalasuppi ja kui ta suppi segas, sattus ta lusikale säga pea. Ta karjatas ja viskas lusika käest. Pärast ta suppi enam ei söönud, teised soovitasid, söö ikka. Aga Anne vastas pahaselt, et te võite ise seda suppi süüa. Nõndaks! V peatükk. Nüüd lugu, kus ei juhtu midagi erilist, aga see on ilus lugu. Anne vanaema töötas noorena mõisas lapsehoidjana. Ta oskas laulda palju saksakeelseid lastelaule. Vahel pani Anne vanaema pika valge põlle ette ja valged kindad kätte. Külalapsed ja omad tulid taluõuele ringmängu mängima ja saksakeelseid laule laulma. See oli tore ja ilus. CAMILLA KASTEIN, 9-aastane Minu vanaema, õieti vanaemad Mai Kruup, sünd. Niglas, Järvamaal Väätsa vallas Lõõlas. Niipalju kui mäletan, elas Murimäe talus. Väikest kasvu, jumalakartlik. Kooliminekuks pidin mina oskama 10 käsku, meie isa palvet, kõike seda õpetas vanaema minule ja vennale, olid veel kaks naabripoissi, kelle ema surnud, isa venelane, need käisid ka vanaema pool usuõpetuse tunnis. Ega need käsud, piiblivärk kergelt meelde jäänud. Vanaema kartis välku. Kord naabripoiss hõikas, vanaema, välku lõi, vanaema vaatab aknast, päike paistab, välgupilve ei kusagil, kus oli siis pahandust — lapsed ei viitsi õppida. Vanaemal oli padja all tsaari vene raha, sealt saime meie lapsed heateo eest raha. Eks võtsime raha ka omal käel, vanaema sai aru, pahandas, lapsed varastavad raha. Oli tahvel, vanaema kirjutas krihvliga tähed ja numbrid ette, nii õppisime kirjutama. Ükskordüks pidi peas olema, ei tea kui suurelt, rehkendus vist sajani. Vanaema oskas vene ja kuigi palju saksa keelt, ka sellel alal sain õppust. Pühapäeviti käis vanaema minuga palvetunnis, kodune kooliraamat oli katekismus, lugesin enne kooliminekut. Isa oli läinud kosja emale juhatamise järgi, eks vanaema oli valinud tütre asemel. Hiljem muidu isa poleks minu ema kosinud, ilma et talu poleks isa nimele kirjutatud. Kirikust oli isa-ema, s.o pruutpaar alla öeldud, et mitte häbisse jääda, teinud vanaema ettepaneku: kui tütar sureb ehk väi leseks jääb, kosib väimees vanaema, mina olin talu pärija. Nii palju kui mina mäletan, oli isa peremees, vanaemal ülemvõim. Ei oska arvata, kuidas isa nii võimsa ämmaga läbi sai. Oli kirjak lehm, see pidi olema vanaema matuseraha. Lehm müüdi ära, kardeti, et sureb enne kui vanaema. Kus oli pahandus! Vanaema lehm ilma lubata müüdud. See oli enne sõda. Isa tegi ettepaneku, et ostab lehma raha eest puusärgi valmis. Nii toodigi Paidest puusärk, oli uhke küll, igas nurgas 4 siidist tutti, siidiriidest, peal inglipildid. Siis osteti poevillane valge riie, sellest tehti surnukleit, siidist pearätt. Surnu varustus pandi puusärki, pealt kaeti kinni. Ilus suvepäev, olime terve perega kaugel heinamaal. Peale vanaema kedagi kodus ei olnud. Eks vanaema läinud proovima, kuidas puusärk passib (uus kodu), pannud siis suririided selga, ise olnud puusärgis. Eks koer haukunud, kaltsukaupmees tulnud vaatama, kes aidas on. Vanaema astunud täies surivarustuses kirstust välja. Kaltsukaupmees pannud suure sõiduga minema, vanaema jooksnud järele — pea kinni, olen veel elus. Kaltsukaupmees muidugi rääkis külas, kuidas surnu kirstust välja astus ja temale järele tuli. Oli külas kaua veel rääkida. Vanaema suri 84-aastaselt 1942. aastal, isal oli rõõmustada, polnud puusärgi ostmist, pealegi polnud sõja ajal kuskilt kirstu osta. Vanaema matused olid suured ja uhked, kestsid 2 päeva, nagu pidid olema ühe vanaperenaise matused. Vanaema kasvatas ja õiendas lilledega, jürjenid pani kastidega loomalauta akna peale kasvama, eks mullikas sai lahti ja sõi jürjenite pealsed ära. Kasvatas kapsa-kaalika taimi endale ja teistele. Kahjuks vanaema on Türil surnuaias, mis on linna keskel. Vanaema haud on rüüstatud, ei saa vanaema hauda korrastada ega lilli panna. Vanaemal oli alati, kui välja läks, tanu peas, mis ka puusärki pähe pandi, nii et rätiku alt näha oli. Samasse on maetud ema isa Mart. Isa ja ema läksid Väätsale pulma. Keegi Anette oli koduabiline. Juhan rääkis meile lastele, rääkige Anettele, et tema on istunud Anette sängi ääre peal, rääkigu meie Anettele. Eks meie kähku uudist rääkima, kus siis oli pahandus, Anette selgitas, kui vaga neiu tema on, ei ole tema aseme ääre peal veel keegi istunud, siis veel see kõlvatu Juhan. Kuulsin, kuidas kord vanaema kärkis, miks sina, Juhan, lastele ei rääkinud, kui palju oled minu sängi ääres istunud, luges kõik Juhani kõlvatud teod ette. Teine vanaema Juula Pinder elas samuti Järvamaal Väätsal, aga teises külas oma tütre Juuli juures. Väätsa vanaema oli vastand minu kodu-vanaemale. Ema saatis külakosti minuga Väätsa vanaemale. Vanaema Juula küsis, kes mina olen, selgitasin, kes olen, siis Juula ütles, et tema teab küll — seal Lõõlas Murimäel elab tema poeg Jaan. Mina leidsin, et olen temale võõras, vanaema on ikka Lõõla oma Murimäe Mai. Sõja ajal toodi Väätsa vanaema Lõõlasse poja, s.o minu isa-ema majja sõja jalust ära. Ega need vanaemad omavahel sobinud. Juula pidas Maie kentsakaks ja narriks oma olemiselt. Omavahel nemad ei suhelnud. Vanaema Juulale poja juures ei meeldinud, igatses oma koju. Pidime vanaemaga head olema, et tema tagasi sõja jalgu ei kipuks. Ühel päeval oli vanaema kadunud. Saksa sõdurid olid külas. Minu kodu-vanaema kutsus sõdurid appi vanaema otsima. Leidsid metsast. Tõid Juula tagasi. Sain riielda, et ei vaadanud vanaema järele. Rohkem mina ei mäleta, et Väätsa vanaema oleks minu kodus Lõõlas käinud. Küll käis isa Väätsal vaatamas ja külakosti viimas oma emale. Väätsa vanaema suri samal talvel kui kodu-vanaema Mai. Juula sündis 3. jõulupühal, suri samuti 3. jõulupühal 94 aasta vanuselt. Maetud Juuru kihelkonda Vahastu surnuaeda. Väätsa vanaema Juula oli vastand kodu-vanaema Maiele. Tema kirikus ei käinud, jumalaga tutvust ei pidanud ega tahtnud, et teda kiriklikult maetakse. Isa oli rääkinud õpetajale selle loo. Õpetaja pidas väga ilusa kõne, rääkis Juulast kui tublist ja töökast inimesest, viimane, mis meelde jäi, oli, et jõululaps ta oli ja jõululapseks jäi. Saan ise juba 80 aastat vanaks, samuti vana, nagu vanaemasid mäletan. Vanaisasid oli samuti 2. Isa isast ei tea rohkem, et on maetud Vahastusse, samasse, kus vanaema Juula. Vahastu surnuaed on ilu ja hooldatud. Isa poolt vanavanematel vähemalt vedas surnuaiaga. Isa poolt vanavanemad on pärit Vahastust, samuti on sinna maetud nende omaksed. Samuti sinna Vahastusse on maetud minu elukaaslane, tema on ka sealt päritud. Püüan käia ikka kord suvel Vahastus surnuaial. Teine vanaisa, Murimäe Mart, suri, kui olin kahe ja poole aastane. Teda peaaegu ei mäleta. Tean, et oli suur ja hea. Suri 24. augustil 1924. Vend sündis samal kuul, 1. augustil. Ema isa olnud vanaema vastand, pikaldane. Pole olnud kiiret veskile minekul ega huvi kiriku vastu. Enne altari ette minekut vanaema õpetanud vanaisale issameie palve ja kümme käsku, et läks ikka mehele, mitte metsalisele. Mina, Ilse Selge Jaani t., sündisin 26. veebruaril 1922 Järvamaal Väätsa vallas Lõõla külas Murimäe talus. Seal oli lapsepõlv metsatalus, sinna on jäänud elu paremad mälestused, lapsepõlv. Elan Lääne-Virumaal Vajangul. Pean pensionipõlve. ILSE SELGE |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||