|
||||
Nr 6 (564) Neljapäev, 14. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Ühel hommikul ärgates (olles nädalapäevad põdenud ja näiliselt paranemas) teadis mu isa, et sel säraval maipäeval on tal minek. Ta jättis jumalaga mu emaga ning palus kutsuda lapsed. Me olime ta kõrval; ta palus andeks oma võimalikud eksimused ning määras oma vähesed isiklikud esemed mälestuseks lastelastele. Aegamisi jäi ta kõne harvemaks ning pilk süüvis kuhugi kättesaamatusse kuni kustumiseni õhtuhämaruses. Inimesed ütlesid: temal oli hea surm. Alati pole see nõnda. Meenutagem Vargamäe Mari viimaseid päevi: “Kui Indrek käis esimest korda kodus, siis arvas ta, et ema on kehaliselt seisukorras, millest haletsemisväärilisemaks ei või muutuda enam ükski inimene, kui ta tahab kuuluda veel elavate hulka. Aga nüüd pidi ta oma imestuseks nägema, et tema oli siis põhjalikult eksinud. Varemalt paistis, nagu poleks emast enam muud järel kui luu ja nahk, nüüd tundus, nagu oleksid veel ainult luud, imestad ainult, kuidas nad küll koos seisavad. Kogu nägu tuletas meelde mitte enam elavat inimest, vaid surnu pealuud. Aga ometi puresid seda luukere hirmsad valud, selles polnud kahtlust, sest oigamised omandasid kord-korralt aina selgema kõla, kuni äkki Indrek kuulis ema ütlevat: “Anna veel.”” (A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus” III jagu, Noor-Eesti kirjastus 1931.) Mari palus valuvaigistit, ikka rohkem ja rohkem. “Ta kustunud silmad vahtisid mustadest pealuukoobastest õudse tungivusega Indrekule otsa ja ta krimpsus surnud huuled sosistasid härdalt: “Indrek, ma tahan surra… Aita mind, ole surmale abiks.”” 1930-ndail aastail peeti emale halastanud Indreku üle nn. kirjanduslikke kohtuid. Et kas ta ikka toimis õigesti? Nõnda ei saa kuidagi väita, et eutanaasiateema Eesti ühiskonnale päris uus ja ootamatu oleks. Pole ka meie inimesed alaarenenud, nagu näib arvavat Postimees, kelle väitel on hollandlased piisavalt küpsed eutanaasiaseaduseks, kuid eestlased ehk alles 25 aasta pärast. Keegi meist pole surematu. Tänane inimene ei karda niivõrd surma kui just suremist — pikka piinlemist, abitust ja arukaotust. Arvan, et teadmine halastussurma võimalikkusest võtaks maha enneaegsed hirmud ja annaks paljudele elamisjulgust. Halastussurm peaks olema reeglina vabatahtlik. Kui keegi arvab, et elu ei kuulu enesele, vaid kellelegi kõrgemale ning kõik piinad tuleb kannatada lõpuni, siis ei tohiks kõrvalised kõigutada inimese usku. Aga kõik ju nõnda ei arva. Ega elu puutumatust pühadusest sobigi rääkida riigis, kus algava elu purustamine — abort — on piiranguteta lubatav. Allakirjutanu arvates on nii meditsiiniliselt (vahel ka sotsiaalselt) näidustatud abort kui ka halastussurm sallitavad hädatapmised; abort mugavuse või karjääri pärast — lihtsalt tapmine. Arvatakse, et enne eutanaasiaprobleemidesse kaevumist tuleb ära kasutada leevendava ravi võimalused: “ … igaühele peab olema tagatud õigus surra väärikalt — piinadeta. Ehkki valuvaigistid ei pikenda raske haige eluiga, parandavad need talle alles jäänud elu kvaliteeti. Kui sellele lisandub asjatundlik hingeline ja sotsiaalne abi, on ka kõige raskematele haigetele tagatud väärikas siit ilmast lahkumine.” Oleks see jutt vaid enamat kui helesinine unelm! Ei jätku hooldushaiglates kohti, omavalitsustel ning paljudel peredel raha lootusetult põdejate väärikaks hoiuks. Eks kujutlegem korraks näiteks lastega peret ühetoalises korteris koos liikumisvõimetu või (ja) arutu haige või vanuriga, kelle suhtes rakendatakse “passiivset eutanaasiat” — s.o tõdemust, et eks ta lõpuks ikka koole. Aeg on minu meelest küps alustamaks asjalikku arutelu, milliste diagnooside ning seisundite korral on aktiivne eutanaasia näidustatud ja kellel on õigus selle üle otsustada; kuidas toimub meditsiini arenedes eutanaasiaseaduse korrigeerimine; kuidas vältida eutanaasia lubatuse kuritarvitamist jne. Kuidas suhtuda eutanaasiatestamenti — selleks juhuks, kui põdejal ei jätku teadvust ühes või teises suunas otsustamiseks? Kui mõni raskesti vigastatud või lootusetult haige looma omanik laseb looma lõpuni piinelda, heidame talle ette halastamatust ning vastutustunde puudumist. Miks ei taha me kanda vastutust ning näidata üles halastust ligimese suhtes? ANN TAMMEPUU |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||