|
||||
Nr 6 (564) Neljapäev, 14. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Kui mõni erakond või poliitik tunneb vajadust oma mainet (potentsiaalsete) hääletajate silmis tõsta, hakatakse konverentse või briifinguid korraldama ning heietama eesti rahva püsimajäämise teemadel. Küllap teatakse, et sellega võib üsnagi suure rahvagrupi silmis mõneks ajakski plusspunkte teenida. Tavaliselt on sedasorti jutud olnud üsnagi murelikud. Rahvust tabanud kriisi tunnuste üleslugemise ja kirjeldamisega saadakse enamasti kenasti hakkama, kuid tänini pole ühelgi võimu või vaimu esindajal jätkunud rohkemaks ei vilet ega aurugi. Kriisi tagajärgedest põhjusteni ei jõuta, rääkimata põhjuste likvideerimise konkreetsetest kavadest ja nende elluviimisest. On püütud koguni selgitada, et rahva elujõuga on kõik korras, mingit kriisi pole ja asjad lähevad (lihtsalt iseenesest) paremaks. Eesti rahva ülimadala sündimuse pärast on viimasel ajal oma muret väljendanud vaid Eestimaa Rahvaliidu liidrid. Kuid nüüd, pärast võimuliidus osalemise lõppu — ime küll — ka Isamaaliidu ladvik. Näiteks korraldas hiljuti Isamaaliidu koolituskeskus Pro Patria ja ühendus Rahvuslased koostöös Konrad Adenaueri Fondiga Rahvusraamatukogu suures saalis vägagi esindusliku konverentsi teemal “Eestluse elujõud”. Konverentsi avas poliitik ja ajaloolane Mart Laar, ettekanded olid Andres Langemetsalt, Eerik-Niiles Krossilt, Olev Remsult, Tunne Kelamilt ja Mart Laarilt. Sõna võtsid Peeter Tulviste, Matti Päts, Paavo Kivine, Jüri Arrak, Andrei Hvostov, Enn Sarv jt. Ei ettekandjad ega sõnavõtjad pidanud vajalikuks järgida konverentsi nimes sisalduvat mõtteliini. Vaimukamate ettekannete esitajad Andres Langemets ja Eerik-Niiles Kross puudutasid põhiteemat vaid riivamisi. Mart Laar aga võttis endale vastutuse näidata olukorda palju roosilisemana, kui see tegelikult on. Asjad olevat kaunikesti korras ja liikuvat hoopis paremuse suunas. Ta noppis üsnagi sünget üldpilti peegeldavast statistikast mõne positiivsema fakti ning püüdis neid ületähtsustades kogu olukorrast ülioptimistlikku pilti maalida. Milleks seda vajalikuks peeti, keda üritati eksitada? Eesti ühelt pikaajalisema töökogemusega peaministrilt oleks rahvastikukriisi teema käsitlemisel oodanud mõnesuguseidki lahendusvariante. Selle asemel esitas Laar vaid rea küsimusi, mis kõik jäid õhku rippuma. Asjatundlikumat lähenemist eestluse elujõu teemale eeldanuks ka Tunne Kelamilt, kes arvas nii: “Kui me räägime rahva väljasuremisest, siis teeme seda umbes sellise vihjega, et keegi peab selles süüdi olema ja süüdi on ilmselt Eesti riik ja valitsus. Aga keegi ei saa siiski panna kedagi lapsi sünnitama ja inimesi väärtustama.” Kas poleks juba aeg selle teema äärmuseni arendatud lihtsustamisest loobuda? Pole ju riik teinud mitte midagi tulemuslikku traditsioonilise perekonna arengut soodustavate tingimuste loomiseks. Lastetoetused on naeruväärselt väikesed ja noorte väärtushinnangud endiselt liialt mõjutatud võõraid (äri)huve esindavate arvamusliidrite meelevallast. On ju see, peamiselt Lääne teatavat liiki meelelahutustööstuse toodangu kaudu mõjuv meelevald sageli üsna järjekindlalt perekonnavaenulik. Konverentsi peateemale pääses kõige lähemale sõnavõttude vooru lõpetanud tudeng Margus Tsahkna. Ta tabas olulisima, kui arvas, et ammustest aegadest otstarbekaks peetud perekondliku eluviisi taasväärtustamist peaks alustama just koolides. Konverentsil vannuti veel truudust põhimõttele arendada Eestit kui rahvusriiki ja korrutati, nagu seda juba kümme aastat on tehtud, et meie rahvastikukao põhjuseid oleks vaja hakata uurima. Seda “tuleks”, “peaks” ja “oleks vaja” on kuuldud kõigil eelnenud kongressidel ja konverentsidel, kus jutuks rahvuse elujõud ja jätkusuutlik areng. Ainsad, kes seda laadi jutupidudest kasu saavad, näikse olevat kuulajaid vajavad ilukõnelejad ise ja see osa saalis istujaist, kes olid tulnud lihtsalt kultuurselt aega veetma. Üksikuid noori arvestamata koosnes kuulajaskond valdavalt keskealistest ja eakamatest, kuigi mõnigi puldist kõlanud sõnum oleks pidanud ka noorte kõrvu kostma. Kõnelemisürituse lõppedes kerkisid taas küsimused: kui kaua kestab veel seesugune ebakonstruktiivne jutuvada rahva keskseima mureteema ümber ning kas sõnatulva uppunud mõtlemis- ja teotahe polegi meie rahvuse elujõuetuse üks sümptomeid? Kas sõnadest perekonna tegeliku materiaalse ja moraalse väärtustamiseni jõutakse tõesti alles siis, kui ollakse juba lootusetult hiljaks jäädud? Eero Laidre |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||